VГµim. Leppimine. LГµunaringkonna triloogia 2. ja 3. osa

Jeff VanderMeer

„Lõunaringkonna” triloogia 2. osas astub mängu uus direktor, sest eelmine läks kaasa viimase alale X korraldatud ekspeditsiooniga ja jäi kadunuks. Vanad töötajad ei võta teda aga kergesti omaks ja vastamist ootab hulk küsimusi. Miks on direktori kirjutuslaua lukustatud sahtlis kompositsioon kahvatute lehtedega taimest, surnud hiirest ja iidsest mobiiltelefonist? Miks külitab üks teadlastest vahel kössitõmbunult laoruumi kõrgel lae all olevas riiulis? Rääkimata kõige tähtsamast küsimusest: mis toimub alal X? Triloogia 3. osas saavad kokku eelmiste osade tegelased ning kohtame ka neid, kes seni vaatasid vastu ainult tuhmunud fotolt ja olid tunnistajateks ala X tekkimisele. Kas see tekkimine oli ikka nii lihtne? Ja kas kohtujad on ikka need, kes nad olid varem? Sest üks osalistest küll mäletab katkeid elust „Hävingu” bioloogilise peategelasena, kuid teab, et ise ta see ju ei olnud. Ning miks ta kahtlustab, et tema (või mitte-tema) surnud abikaasa nüüd kassikakuna edasi elab? Kas saab usaldada üldse kedagi, kes kunagi alaga X kokku on puutunud? Ja kus siis ala X tegelikult asub? „Lõunaringkonna” triloogia esimene osa „Häving” ilmus kirjastuses Varrak 2016. aastal.

Jeff VanderMeer

VГµim. Leppimine. LГµunaringkonna triloogia 2. ja 3. osa

II OSA

Annile

LOITSUD

000

Kontrolöri unenägudes on varahommik, taevas on sügavsinine, valgust on vaid õige pisut. Ta vaatab kaljuservalt sügavikku, merelahte või abajasse. See muutub alati. Ta näeb kilomeetrite ulatuses liikumatut vett. Ta näeb seal ookeanihiiglasi liuglemas nagu allveelaevu või kellukesekujulisi orhideesid või laiu laevakeresid, vaikivaid, alati liikumises, nende suurus sisendamas muljet nii tohutust jõust, et ta isegi nii kaugel olles tunnetab nende möödumisest tekkivat hävitustööd. Ta vaatab tundide kaupa neid varjusid, nende liikumist, kuulab sosinaid, mis temani kajavad … ja siis ta kukub. Aeglaselt, liiga aeglaselt, hääletult kukub ta tumedasse vette, ilma sulpsatuse ja pritsmeteta. Ja kukub ikka edasi.

Vahel juhtub see siis, kui ta on ärkvel, just nagu poleks ta olnud piisavalt tähelepanelik, ja siis kordab ta vaikselt oma nime, kuni reaalne maailm tagasi tuleb.

001:В Kukkumine

Esimene päev. Tema viimase võimaluse algus.

„Kas need on ellujäänud?”

Kontrolör seisis Lõunaringkonna asedirektori kõrval määrdunud, ainult ühtpidi läbipaistva klaasi taga ja silmitses kolme ülekuulamisruumis istuvat isikut. Neid, kes olid tulnud tagasi kaheteistkümnendalt ekspeditsioonilt alale X.

Asedirektor, pikk, kõhn, neljakümnendates mustanahaline naine ei vastanud; see ei üllatanud Kontrolöri. Pärast seda, kui ta – olles kulutanud esmaspäeva enda sisseseadmiseks – sel hommikul kohale ilmus, polnud asedirektor raisanud tema peale ühtki üleliigset sõna. Polnud kulutanud ka ühtki üleliigset pilku – välja arvatud siis, kui ta ütles kogu personalile, et teda kutsutaks Kontrolöriks, mitte Johniks või Rodrigueziks. Asedirektor oli peatunud vaid hetkeks, vastates siis: „Sel juhul kutsuge mind Patience’iks, mitte Grace’iks[1 - Patience – kannatlikkus; Grace – graatsia (ingl. k). (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)],” millele kohalviibijad reageerisid vaoshoitud lõbususega. Asedirektori loobumine oma pärisnimest teise tähendust omava nime kasuks tundus talle huvitavana. „Oh, pole midagi,” oli ta öelnud, „ma võin teid ka Grace’iks kutsuda,” olles kindel, et see asedirektorile ei meeldi. Tolle tõrjelöögiks sai nimetada teda pidevalt „direktori kohusetäitjaks”. Mis oli tõsi: asedirektori valitsemisaja ning tema ametissetõusu vahel oli auk, org, mis nõudis aega ja formularide täitmist, kombekohaseid protseduure, puhastustööd vana personali seas ja uute inimeste palkamist. Kuni selle ajani võisid võimusuhted jääda hämaraks.

Ent Kontrolör eelistas mõelda temast mitte kui kannatlikkusest ega graatsiast. Ta eelistas mõelda temast kui abstraktsioonist või lausa takis