Warcraft. Durotan. Eellugu

Christie Golden

Oli kord viljakandev maa nimega Draenor. Seal elasid tundmatuid loomi küttides ja aeg-ajalt omavahel lahinguid lüües vaprate orkide klannid. Nende kõrval eksisteerisid niisama ebaharilikud draeneused. Kõige põhjapoolsemale alale, kus talved olid karmid ja suved lühikesed ja mida lõunapoolsete suguvendade sissetungi eest kaitses mäeahelik, üsna vaimude päriskodu lähedale oli omale elupaiga leidnud Härmahuntide klann. Korraga hakkas Draenor muutuma, lõunapoolsetel aladel hakkasid saakloomad haigestuma ega siginud enam, taimed kärbusid, talved läksid pikemaks ja karmimaks ja vaimud ei kõnelenud enam šamaaniga. Olukorras, kus Draenorit näib ees ootavat hukk ja kus vaimudki on kui arust ära, tuleb noorel, äsja klanni juhiks tõusnud Durotanil otsustada, kas võtta vastu sorts Gul’dani ettepanek ja rännata koos tema hordiga tõotatud küllusemaale või püüda ellu jääda esivanemate aladel, nii nagu oli otsustanud vana pealik Garad. Christie Goldeni romaan „Warcraft. Durotan” on kirjutatud Chris Metzeni populaarse arvutimängu „Warcraft” ainetel. Režissöör Duncan Jonesi käe all valminud samanimeline film esilinastus 2016. aasta suvel. Jälgige Christie tegemisi Twitteris @ChristieGolden või tema veebilehel www.christiegolden.com.

Christie Golden

Warcraft. Durotan. Eellugu

Pühendan selle raamatu oma Blizzardi-vennale Chris Metzenile, kes rääkis mulle 2000. aastal esimest korda Durotanist ja võimaldas mul seega luua Draka. On tõeline ja toona kujuteldamatu au, et tohin neile nüüd, viisteist aastat hiljem, jälle külla minna, sooviga tutvustada neid uutele huvilistele

EELLUGU

Lumel auras veripunane jälg ja Durkoshi poja Garadi poeg Durotan tõi kuuldavale juubeldushüüde. See oli tema esimene jaht – esimene kord, kui ta oli saatnud ühe elusolendi poole vihinal lendu relva, täis tahtmist tappa – ning veri näitas, et tema nool oli jõudnud sihile. Ta pöördus kiitust oodates isa poole, õbluke rind uhkusest paisumas, ent sattus Härmahuntide klanni pealiku ilmet nähes segadusse.

Garad raputas pead. Tema pikad mustad läikivad juuksed langesid metsiku pahmakana lahtiselt õlgadele. Isa istus suurel valgel hundil, kelle nimi oli Jää, ning kui ta rääkima hakkas, olid tema väikesed tumedad silmad sünged.

„Sa ei tabanud tema südant, Durotan. Härmahundid peavad saama sellele esimese korraga pihta.”

Noore orki nägu lahvatas pettumusest ja häbist punaseks. „Ma … mul on kahju, et vedasin sind alt, isa,” ütles ta ning ajas end oma hundi, Teravkihva seljas nii sirgu kui sai.

Surudes kämblad ja põlved Jää karusesse kasukasse, juhtis Garad oma metslooma Teravkihva kõrvale ning silmitses poega. „Sa ei suutnud tappa vastast esimese hoobiga,” lausus ta. „Mind sa alt ei vedanud.”

Durotan vaatas isale kõhklevalt otsa. „Minu ülesanne on sind õpetada, Durotan,” jätkas Garad. „Kui vaimud tahavad, saab sinust ühel päeval pealik, ja ma ei soovi, et sa neid tarbetult pahandaksid.”

Garad osutas vereraja poole. „Tule maha ja kõnni minuga kaasa ning ma seletan sulle. Drek’Thar, sina ja Tarkkõrv tulete meiega kaasa. Teised jäävad siia ja ootavad, kuni ma neid kutsun.”

Durotanil oli ikka veel piinlik, ent ühtlasi oli ta hämmingus ja põnevil. Alludes vastu vaidlemata isa korraldusele, libistas ta end Teravkihva seljast maha ja patsutas tohutu suurt hunti sõbralikult. Kas valged härmahundid oli kunagi valitud ratsudeks nende värvi tõttu või oli klann võtnud endale nime nende härmatisekarva kasuka tõttu, ei osanud enam keegi öelda. See teadmine oli uppunud aegade hämarusse. Teravkihv hingas välja aurupahvaku ja lakkus oma noore peremehe nägu.

Drek’Thar oli Härmahuntide hõimu vanem šamaan, ork, kes suhtles lähedalt Maa, Õhu, Tule, Vee ja Elu vaimuga. Härmahuntide pärimuses elasid vaimud kaugel põhjas maailma äärel, kus oli nende päriskodu. Durotanist küll vanem, kuid mitte veel vana Drek’Thar oli juba aastaid enne Durotani sündi ühes lahingus haavata saanud ja