Antagu meile andeks

A. M. Homes

Moodne aeg

Harry on terve elu vaadanud kadedusega pealt oma noorema venna George’i tähelendu. Vend on teinud edukat karjääri televisioonis, tal on ilus kodu New Yorgi äärelinnas, kaks last ja ihaldusväärne naine. Ent Harry teab, et George’i kontrollimatu meelelaad teeb temast vägagi ohtliku mehe. Ühel perekondlikul tänupühal suudleb George’i naine ootamatult Harryt. Sellest saab alguse sündmuste ahel, mille käigus noorem vend enesevalitsuse kaotab. Tema tegude tagajärjel pole kummagi mehe elu enam endine ja uues olukorras tuleb neil mõlemal otsida lunastust, mis aitaks leppida sellega, mis tehtud. Amy M. Homes (snd 1961) on üks tähelepanuväärsemaid kaasaegseid USA kirjanikke. Tema romaanid on ühtaegu tabavalt vaimukad ja kõhedust tekitavad, aga ka lummavalt elegantsed. Ta on pälvinud ohtralt tunnustust, viimase romaani „Antagu meile andeks“ eest sai ta 2013. aastal prestiižse Baileyse naiste kirjandusauhinna. Homesi romaane on tõlgitud 23 keelde. Ta elab koos tütrega New Yorgis.

A.В M. Homes

Antagu meile andeks. Sari Moodne aeg

Claudiale, kellele olen palju tänu võlgu

„Antagu meile andeks,” loits, palve, lootus, et mingil kombel elan ma selle üle. Tuli sul kunagi mõte: ma teen seda meelega, minu käes läheb kõik mokka ja ma ei tea, miks? Kas tahate mu hädade retsepti?

Hoiatav enne: mullune tänupüha nende pool. Kaks-kolmkümmend inimest laudades, mille rodu ulatus söögitoast elutuppa, lõppedes järsult klaveritooli ees. Tema istus suure laua otsas, urgitses hammaste vahelt kalkuniraase, rääkis endast. Jälgisin teda, voorides taldrikutega köögi vahet, mu sõrmeotsad riivasid koledat löga: jõhvikakaste, maguskartulid, külm pärlsibul, krõmpsluu. Iga käiguga söögitoast kööki hakkasin teda järjest rohkem vihkama. Kõik lapsepõlvepatud, alates tema sünnist, tikkusid jälle meelde. Ta tuli ilmale üksteist kuud pärast mind, oli esiotsa väeti, sest jäi tulekuteel hapnikupuudusesse, ja talle pöörati kaugelt liiga palju tähelepanu. Ja siis, ehkki korrutasin talle ühtelugu, kui vastik ta on, hakkas ta end üleval pidama nagu jumalate kingitus. Talle pandi nimeks George. Geo – nii meeldis talle end kutsuda lasta, nagu oleks see midagi lahedat, midagi teaduslikku, matemaatilist, analüütilist. Geood – nii hüüdsin teda mina, Geood nagu settekivim. Tema ebaloomulik enesekindlus, heledate juukseniidikestega kirjatud jumalikult kõrk pea, mis oli püsti ja paelus tähelepanu, jättis mulje, nagu teaks ta midagi. Teised küsisid tema arvamust ja kutsusid teda kampa, ainult mina üksi ei näinud temas iial midagi külgetõmbavat. Kui olime üks kümme, teine üksteist aastat vana, oli ta minust pikem, turskem, tugevam. „On see ikka päris kindel, et ta pole lihuniku poeg?” küsis isa naljaviluks. Mitte keegi ei naernud.

Tassisin söögituppa raskeid taldrikuid ja liudu, moorpanne õhtusöögi ülejääkidega, aga keegi ei märganud, et mul oleks abi vaja – ei George, ei tema kaks last ega tema naeruväärsed sõbrad, õigemini alluvad, teiste hulgas ilmatüdruk ning trobikond tagavara-uudisteankruid, nii mehi kui ka naisi, kes istusid, selg kange ja juuksed lakitud nagu Kenid ja Barbied, ei minu hiinaameeriklasest naine Claire, kes jälestas kalkunit ega jätnud ilmaski meelde tuletamata, et tema pere tähistas pühi ahjupardi ja kleepja riisiga. George’i naine Jane oli kogu päeva kokanud, koristanud ja teenindanud ning riibus nüüd luid ja löga hiiglasuurde prügianumasse.

Jane kaapis taldrikuid, kuhjas mustad nõud üksteise otsa ja poetas ligase lauahõbeda valamus auravasse seebivette. Minu poole kiigates pühkis ta juuksed käeseljaga näolt ja naeratas. Läksin uute nõude järele.

Vaatasin nende lapsi ja kujutlesin, kuidas nad, palveränduri rõivad seljas, mustad pandlaga kingad jalas, teeksid palverändurilaste töid, veaksid piimapangesid nagu inimhärjad. Nathaniel, kaksteist, ja Ashley, üksteist, lösutasid laua ääres, kössis või pigem keerdus,