Mälu

Lois McMaster Bujold

Üheteistkümnendas täispikas Miles Vorkosigani elu ja seiklusi kujutavas raamatus püüab Miles varjata äpardust, mis juhtus teda äkiliselt tabanud krambihoo tõttu. Muidugi ei jää see saladuseks ning Simon Illyan sunnib Milesi Keiserlikust Salateenistusest erru minema. Samal ajal püütakse keiser Gregorile sobivat kaasat leida, kuigi Gregor on ära põlanud kõik talle pakutud iludused. Kõigile ootamatult armub ta hoopiski Komarrilt pärit jõukasse pärijannasse. Üsna varsti pärast seda tabab äkiline tõbi Illyanit ning see tundub Milesile väga kahtlane. Tema katsed asja lähemalt uurida tõrjutakse järjekindlalt ning nõnda palubki ta Gregoril luua Keiserliku Audiitori ametikoht. Sellel kohal oleval isikul oleks peaaegu piiramatu võim ning ta alluks ainult keisrile endale. Milesi üllatuseks määrab Gregor ajutiselt sellele ametikohale tema enda.

Lois McMaster Bujold

Mälu

Trudie vanemale

ja

Trudie nooremale

Esimene peatГјkk

Miles tuli teadvusele, kuid tema silmad olid veel kinni. Tundus, et tema aju suitseb mingi lõõskava, vormitu ja nüüd juba hääbuva unenäo segastest hõõguvatest ebemetest. Milesi raputas juba kohutav veendumus, et ta on jälle tapetud, siis aga hakkasid mälu ja mõistus killukesi kokku panema.

Tema teised meeled üritasid olukorras inventuuri teha. Ta viibis kaaluta olekus, tema lühike keha oli välja sirutatud, rihmadega mingi tasase pinna külge kinnitatud ja mässitud millessegi, mis tundus nagu õhuke fooliumist soojendustekk, tavaline sõjaväeväljalase. Haavatud? Tundus, et kõik jäsemed on olemas, number klappis. Tal oli endiselt seljas pehme aluskombinesoon, mis oli olnud nüüd juba kadunud lahingskafandri voodriks. Rihmad, mis teda hoidsid, ei olnud pingul. Ninasõõrmeid kõditas palju kordi filtreeritud jaheda ja kuiva õhu keeruline lõhn. Miles tõmbas ühe käe vargsi vabaks, vaadates, et ta tekki ei liigutaks, ja puudutas oma paljast nägu. Polnud mingeid juhtmeid ega andureid – ega ka verd – kus on minu skafander, minu relvad, komandöri peakomplekt?

Päästemissioon oli kulgenud nii sujuvalt, kui sellised ülesanded kulgeda saavad. Miles, kapten Quinn ja nende rühm olid tunginud kaaperdajate laevale ja leidnud arestiruumi. Jõudnud kõmmutades leitnant Vorbergini, kinnivõetud Barrayari Keiserliku Julgeolekuteenistuse kuller-ohvitserini, kes oli elus, kuid rahustitest sassis. Meedik kuulutas, et pantvang on peidetud mehhaanilistest ja keemilistest lõksudest vaba ning ülevas meeleolus hakatigi läbi pimedate koridoride tagasi Dendarii ootava lahingsüstiku poole minema. Kaaperdajad, kes olid väga hõivatud mujal, ei üritanud neid rünnata. Mis siis viltu läks?

Hääled ümberringi olid vaiksed – meditsiiniseadmete piiksumine, tavarežiimis töötava õhu ümbertöötlemissüsteemi sahin, tasased inimhääled. Kostis vaikne loomalik oie. Miles tõmbas keelega üle huulte, et kontrollida, ega see hääl tema enda suust ei tulnud. Tema pole vist tõesti haavatud, aga keegi tema läheduses on halvas seisus. Õhufiltrisüsteemist pääses antiseptikute terav lõhnapahvak. Miles paotas silmi, olles ise valmis jälle teadvuseta olekut teesklema ja kiiresti tegutsema, kui ta peaks vaenlase käes olema.

Kuid ta oli – loodetavasti ohutult – omaenda Dendarii laevastiku lahingsüstikus, kinnitatud rihmadega ühe külge neljast allalastavast koikust süstiku tagaosas. Kiirabisüsteem oli Milesile tuttav vaatepilt, kuigi tavaliselt ei näinud ta seda sellise nurga alt. Teisel pool vahekäiku hõljus koiku juures, mille külge oli rihmadega kinnitatud teine kogu, Sinise rühma meedik, selg Milesi poole. Ühtegi laibakotti polnud näha. Ainult üks kannatanu peale minu. Ta oleks lisanud: väga hea, kuid missioonil poleks pidanud kannatanuid ühtegi olema.

Tegelikult ainult üks kannatanu kokku, parandas Miles end. Tema kuklas tuikas metsik valu. Kuid tema kehal polnud plasmakaarepõletusi, ükski koht polnud närvikatkurist halvatud. Tema kehasse polnud torgatud