Suveigatsuse ja talvekГјlma vahel

Leif G. W. Persson

Ühel novembrikuu reedeõhtul kukub ameeriklasest ajakirjanik alla oma ajutise elukoha, Stockholmis asuva ühiselamu viieteistkümnendalt korruselt. Enesetapuna on tegu peaaegu ideaalse juhtumiga ja Stockholmi piirkonna politseinikul piisab põgusast pilgust olukorrale jõudmaks enesestmõistetava järelduseni, et juhtum tuleb lõpetada. Enesetapu kohta on isegi paber, sest surnul jätkus viisakust jätta maha hüvastijätukiri. Küll pisut kummaline ja olukorda arvestades üllatavalt hästi kirjutatud, toonilt peaaegu luuleline: „Minu elu on möödunud suveigatsuse ja talvekülma vahel.” Ent riigi kriminaalpolitsei komissar Lars Martin Johansson ei saa juhtumit kuidagi peast. Pealekauba on ta ootamatul ja arusaamatul moel ise sellesse segatud. Tavalise rutiinse juhtumina alguse saanud loost kujuneb veidraid teid pidi Rootsi läbi aegade suurim mõrvajuurdlus. Jahmatav ja paeluv romaan näitab nii politsei kõige hullemat argipäeva, mis on täis künismi ja toorest sõnakasutust, kui ka hämmastavaid kõrgel tasemel toimuvaid politsei- ja poliitikaintriige. Rootsi menuka krimikirjaniku ja kriminoloogi Leif G. W. Perssoni sulest on varem eesti keeles ilmunud komissar Bäckströmist jutustav triloogia „Linda mõrva juhtum“ (2015), „“Kes tapaks lohe“ (2015) ja „Tõestisündinud lugu Pinochhio ninast“ (2015). Lisaks lugejate heakskiidule on Persson võitnud oma teostega kolmel aastal ka Rootsi parima kriminaalromaani auhinna.

Leif G.W. Persson

Suveigatsuse ja talvekГјlma vahel

Karule ja Mihhailile

Parim informant on see, kes ise ei ole

aru saanud oma öeldu tähendusest

Professor

I

Vaba langemine otsekui unenäos

Stockholm, november

13-aastane Kalle päästis 55-aastase Vindelni elu. Igatahes niimoodi kirjeldas asja esimesel ülekuulamisel Vindeln ise.

„Kui Kalle ei oleks üles vaadanud ja mind eest ära tõmmanud, oleks ta mulle otse kaela kukkunud ja siis ma siin ei istuks.”

Lugu oli algusest peale veider ja seda ennekГµike kolmel pГµhjusel.

Esiteks peeti Kallet mõlemast kõrvast kurdiks. Kurdiks pidas teda kahtlemata ka Vindeln ise, kes oli täiesti veendunud, et viimasel ajal sai Kalle aru ainult pilkudest, viipekeelest ja puudutustest. Muidugi, ta rääkis poisiga nüüd rohkem kui kunagi varem, aga nii ju peabki, kui mõni su lähedane vanaks ja viletsaks jääb, ja Vindeln oli Kalle vastu alati kena olnud. Kahtlemata.

Teiseks on läänemaises empiirilises füüsikas juba ammu omaks võetud arusaam, et vaba langemise puhul liigub heli, mis tekib keha hõõrdumisel atmosfääris, keha järel. Tollesama füüsika kohaselt ei oleks seega tohtinud kosta üldse mingit tajutavat heli.

Kolmandaks, ja see nüanss oli veel kõige kummalisem. Kui Kalle tõesti oleks midagi kuulnud, ohtu märganud, Vindelni eest ära tõmmanud, päästes sel moel tema elu… Kuidas siis oli võimalik, et ta ei kuulnud ohvri vasaku kinga heli, mis kõigest mõni sekund hiljem teda otse kuklasse tabas ja ta kohapeal surmas?

Reede, 22. november

Reedel, 22. novembril kella 19.56 ja 20.01 vahel ühendati Stockholmi politsei häirekeskusega hädaabinumbrilt 90 000 kolm kõnet.

Esimene kõne tuli pensionil juristilt, kes oli toimunut oma Valhallavägen 38 asuvalt rõdult täpselt pealt näinud. Jurist tutvustas end nime ja tiitliga ega tundunud sugugi endast väljas olevat. Tema kirjeldus oli sõnaohter, süstemaatiliselt struktureeritud ja sisuliselt täiesti ajuvaba.

Kokkuvõttes oli tema sõnum, et pika musta mantliga vaimuhaige, kõrvalapatsitega suusamüts peas, oli just maha lasknud ühe vaese koeraomaniku ja tema koera. Nüüd jooksis vaimuhaige muudkui ringiratast ning karjus seosetult, ja põhjus, miks jurist külmakraadidest hoolimata oma rõdul viibis, oli see, et tema naine kannatab astma all ja et sigaretisuitsul on ebameeldiv omadus kardinatesse imbuda. „Kui inspektorit peaks see asjaolu huvitama?”

Teine kõne tuli taksodispetšerilt. Üks nende taksojuht oli pidanud aadressilt Valhallavägen 46 peale võtma ühe vanema daami ja kui ta us