Rändaja. 2. raamat

Diana Gabaldon

Võõramaalase sarja III osa 2. raamat. „Rändaja” teise raamatu alguses naaseb Claire pärast kahekümne aasta möödumist oma tegelikus ajas, 20. sajandis, Lallybrochi mõisa 18. sajandisse Jamie juurde. Claire loodab, et siia, kus ta ennast taas koduselt tunneb, võiks jäädagi, aga saatusel on oma plaanid. Ta ei tea Jamie vahepealsest elust nii mõndagi olulist, ei mehe seotusest salakaubaveoga ega seda, et Jamie on vahepeal uuesti abiellunud. Sellest lähtuvate probleemide lahendamiseks läheb Jamie õepoeg Ian väikselt hülgesaarelt peidetud varandust ära tooma, kuid langeb aga tundmatu laeva meremeeste kätte. Ilma noore Ianita pole Jamie kojuminek mõeldav ja nii otsustab ta Iani jälgede otsimiseks abi küsida oma Prantsusmaal tegutsevalt veinikaupmehest onupojalt Jaredilt. Koos kapteni ja meeskonnaga saab ta oma käsutusse laeva nimega Artemis ning algab pikk merereis. Nende teed ristuvad Inglise sõjalaevaga Porpoise, kus on valla puhkenud taud. Claire kui elukutseline arst otsustab minna neile abi osutama, lootes peatselt naasta oma laevale, kuid sõjalaeva kapten teeb otsuse täiskäiguga edasi minna, Artemis seljataha jätta ja Claire kõhutüüfuses vaevlevate meremeeste juurde jätta. Nii viivad põnevad ja kohati eluohtlikud seiklused Claire’i ja Jamie üle ookeani. USA kirjaniku Diana Gabaldoni „Võõramaalase“ sarjas on eesti keeles ilmunud romaanid „Võõramaalane” ja „Kiil merevaigus”.

Diana Gabaldon

Rändaja

SEITSMES OSA

TAGASI KODUS

32

Kadunud poja tagasitulek

Hobusega oli Arbroathist Lallybrochi nelja päeva tee ja selle jooksul me palju ei rääkinud. Nii noor Ian kui Jamie olid mõttes, ilmselt küll eri põhjuseil. Mis minusse puutub, siis mulgi oli peamurdmist küllalt, ja mitte ainult äsjaste sündmuste, vaid ka lähituleviku üle.

Ian on Jennyle – Jamie õele – minust ilmselt rääkinud. Kuidas Jenny minu väljailmumisse suhtub?

Kui üldse keegi võinuks sama hästi kui mu õde olla, siis olnuks see ainult Jenny Murray, ja ta oli ka vaieldamatult kõige lähem sõbranna, kes mul elus olnud. Asjaolude sunnil olid mu lähisõbrad viimase viieteistkümne aasta jooksul olnud enamasti mehed; teisi naisarste ei olnud ja paratamatu lõhe, mis lahutas omavahel arste ning õdesidsanitare, ei lasknud mul hospidalikolleegidega jõuda kaugemale pinnapealsest tutvusest. Ja Franki tutvusringkond, kõik need kateedrite laborandid ja õppejõudude naised…

Kuid kõige tähtsam oli siiski teadmine, et kõigist inimestest selles ilmas on Jenny ainuke, kes armastab Jamie Fraserit sama palju – kui mitte rohkem – kui mina. Ma ootasin kannatamatult meie kohtumist, kuid paratamatult muretsesin ma, kuidas suhtub ta muinasloosse minu põgenemisest Prantsusmaale pärast tema venna ilmset hülgamist.

Hobused pidid kitsal rajal minema hanereas. Mu kõrb aeglustas kuulekalt sammu, kui Jamie raudjas kinni pidas, ja pöördus Jamie viipe peale välule, mida ülevalt pooleldi varjasid lepaoksad.

Välu serval kõrgus hall kivisein, lõhed, praod ja tahud nii paksult samblasse ning samblikku kasvanud, et see nägi välja nagu vanamehe nägu, täis karvu ja tüükaid. Noor Ian libistas ennast kergendusohkega sadulast – me olime päikesetõusust saadik sadulas olnud.

„Oeh!” teatas ta varjamatult tagumikku hõõrudes. „Mu taguots on täitsa tuim.”

„Minu oma samuti,” ütlesin ta eeskuju järgides. „Aga ma arvan, et see on ikkagi parem, kui et ta oleks ära hõõrutud.” Olles harjumata pikki maid ratsutama, olime noore Ianiga reisi esimesel kahel päeval valu ja vaeva näinud; mina olin esimesel õhtul koguni nii kange, et ei suutnud ise sadulast maha tulla ja Jamie pidi mu häbistaval kombel ise ratsu seljast alla tõstma ja süles kõrtsi kandma – mis talle ohtralt lõbu pakkus.

„Kuidas onu Jamie seda ometi teeb?” küsis Ian mu käest. „Tema tagumik peab küll parknahast olema.”

„Kohutav jah,” kostsin hajameelselt. „Muide, kuhu ta kadus?” Raudjas oli juba kammitsasse pandud ja nosis välu servas tamme all roht