TormiГµde

Lucinda Riley

Ally D’Aplièse’i ootab ees võistlus maailma ühel ohtlikumal purjeregatil, kui ta kuuleb oma kasuisa ootamatust ja eriskummalisest surmast. Ta sõidab viivitamatult lapsepõlvekoju, kus tema ja ta viis õde saavad teada, et isa – saladuslik miljardär, keda tütred hellitavalt Pa Saltiks kutsusid – on igaühele neist jätnud salapärase vihje tema tõelise päritolu kohta. Ally on äsja alustanud uut kirglikku suhet, ja kuna kogu ta elu on äkitselt pea peale pööratud, otsustab naine avamere maismaa vastu vahetada ja järgneda vihjele, mille ta isalt sai. Nii satub ta Norra jäise ilu keskele, kus ta avastab oma juured ja saab teada, et ta elu on tihedalt seotud tundmatu lauljanna Anna Landvikiga, kes üle saja aasta tagasi laulis Griegi hiljem maailmakuulsaks saanud „Peer Gynt” esimeses lavastuses. „Tormiõde“ on teine osa Lucinda Riley ülipopulaarsest raamatusarjast, mis on inspireeritud Seitsme Õe nimelisest tähtkujust ja sellega seotud mütoloogiast. Sarja esimene raamat „Seitse õde“ ilmus kirjastuselt Varrak 2015. aastal.

Riley Lucinda

TormiГµde

Pühendatud minu „hingeõele” Susan Mossile

„Ma ei hiiliks kaldal, vaid hoiaksin kurssi

kaugel kesk merd, juhiks tähed.”

George Eliot

HALVORSENIDE SUGUPUU

Tegelaste loetelu

Atlantis

Pa Salt – õdede kasuisa (surnud)

Marina (Ma) – õdede hoidja

Claudia – Atlantise majapidajanna

Georg Hoffman – Pa Salti advokaat

Christian – kipper

Õed D’Aplièse’id

Maia

Ally (AlkГјoone)

Star (Asterope)

CeCe (Celaeno)

Tiggy (Taygeta)

Elektra

Merope (puudub)

Ally

2007. aasta juuni

1

Egeuse meri

Mäletan täpselt, kus ma isa surmast kuuldes olin ja mida tegin, ega unusta seda päeva kunagi.

Lamasin alasti päikesepaistel Neptunuse pardal, Theo käsi kaitsvalt mu kõhul puhkamas. Inimtühi kuldse liivaga rannakaar saare kaljuse lahe kaisus sädeles meie ees päikesekiirtes. Liivale paiskuv kristallselge türkiissinine vesi tegi laisku katseid moodustada laineid, kobrutades elegantselt nagu cappuccino-vaht.

Rahulolev, mГµtlesin, nagu mina.

Olime jäänud ankrusse tillukese Kreeka saare Macherese väikeses lahesopis eelmisel õhtul päikeseloojangu ajal ning sumanud kaldale abaja juurde, süles kaks jahutuskasti. Üks oli täidetud värskete punaste meriärnade ja sardiinidega, mis Theo oli samal päeval merest püüdnud, teine veini ja veega. Asetasin kandami pingutusest hingeldades liivale ja Theo suudles hellalt mind ninale.

„Me oleme merehädalised ainult meile kuuluval hüljatud saarel,” teatas ta laia käeviipega idüllilisele taustale osutades. „Ma lähen lõkkepuid otsima, et saaksime kala küpsetada.”

Saatsin teda pilguga, kui ta end ümber pööras, lahesopi ümber poolkaare moodustavate kaljude poole suundus ja kaljulõhedes kasvavatele purukuivadele hõredatele põõsastele lähenes. Ta oli küll maailmaklassi purjetaja, aga habras keha ei reetnud selles peituvat jõudu. Võrreldes regattidel minu võistkonnas olnud teiste meestega, kes näisid koosnevat vaid värisevatest musklitest ja tarzanlikest rinnalihastest, oli Theo imepisike. Üks esimesi asju, mida ma tema juures märkasin, oli lonkav kõnnak. Hiljem rääkis ta mulle, et oli lapsena kukkunud puu otsast alla ja murdnud pahkluu, mis kasvas valesti kinni.

„Tõenäoliselt on see veel üks põhjus, miks saatus määras mind elama vee peal. Kui ma purjetan, ei saa keegi öelda, et näen kõndides naljakas välja,” itsitas ta.

Küpsetasime kala ja hiljem armatsesime tähtede valgel. Järgmine hommik oli viimane, mille veetsime koos jahi pardal. Vahetult enne seda, kui mõistsin, et pean taastama kontakti ülejäänud maailmaga ja sisse lülitama mobiili, misjärel avastasin, et mu elu on miljoniks killuks purunenud, lebasin üdini rahulolevana tema kõrval. Ning nagu sürreaalses unenäos, mängis mõistus mulle veel kord ette Theo ja minu imelise loo ning meie sattumise sellesse kaunisse paika …

* * *

Nägin teda esmakordselt umbes aasta eest Kariibi merel Saint-Martini saare lähistel toimunud Heinekeni re