Praha kalmistu
Umberto Eco
Romaani peategelane, inimpõlgurist dokumendivõltsija Simone Simonini, kelles tõelist kirge äratab vaid lookas toidulaud, pakub oma teeneid eri riikide valitsusametnikele, salateenistustele ja politseile, liigub topeltagentide, äraandlike ohvitseride ja patuelu elavate vaimulike seltskonnas, käib läbi garibaldiinide, jesuiitide, satanistide, vabamüürlastega. Romaani tegevus hargneb 19. sajandil, Itaalia ühendamisest Dreyfusi afäärini, taustaks Siioni tarkade protokollide tekkelugu. Kus iganes Simonini ka ei viibiks – Torinos, Palermos, Pariisis –, ikka kujundab ta vihkajalik meelelaad käratult ajalugu, jättes endast maha hukatust ja valu. Kui peategelane välja arvata, on romaani tegelaskujud eranditult elust võetud. Ent võib ka juhtuda, et kõige tõetruumaks osutub nimelt loo ainus väljamõeldud tegelane, sarnanedes mõne teisega, kes on endistviisi meie keskel. Umberto Eco (1932–2016) on maailmakuulus Itaalia semiootik, kirjanik ja keskaja uurija. Oma akadeemilise uurimistöö kõrval jõudis Bologna professor ja Tartu ülikooli audoktor kirjutada kokku seitse romaani, suure menu pälvinud „Roosi nimest” (1980) kuni viimaseks jäänud „Olematu numbrini” (2015). Eesti keelde on neist seni tõlgitud viis.
Umberto Eco
Praha kalmistu
Kuna kõrvalepisoodid on ikkagi vajalikud ja moodustavad ühest ajaloolisest jutustusest lausa põhiosa, siis võtsimegi sisse saja linnaplatsil võlla tõmmatud kodaniku ja kahe elusast peast põletatud munga hukkamise, lendtähe ilmumise … puha seesugused kirjeldused, mis käivad saja rüütliturniiri ette ja mille hea omadus on see, et nad viivad lugeja mõtte põhisündmuse juurest kaugele eemale.
    Carlo Tenca, „Koerte kodu”
1
Mööduja, kes tol sompus hommikul
Mööduja, kes tol 1897. aasta märtsikuu sompus hommikul läinuks omal vastutusel üle Maubert’i väljaku või kuritegeliku seltskonna kõnepruugis, Maubi (endine ülikoolielu süda keskajal, kui seal kihas Vicus Stramineusel ehk Rue du Fouarre’il kunstide teaduskonnas käivate tudengite summ, hiljem aga Étienne Dolet’ suguste vaba mõtte kuulutajate hukkamispaik), oleks leidnud end ühest vähestest Pariisi paikadest, mis oli jäänud puutumata parun Haussmanni lammutustöödest – lehkavate põiktänavate rägastikust, mille oma teekonnal lõikas kahte lehte Bièvre’i jõgi, voolates seal kandis vanaviisi välja tollest suurlinna sisikonnast, kuhu ta juba ammu oli vangistatud, et suubuda pakitseva, koriseva ja roiskununa sealsamas lähedal kulgevasse Seine’i jõkke. Maubert’i väljakult, mille Saint-Germaini bulvar oli näotuks teinud, hargnesid ämblikuvõrgu kombel ikka veel sellised väikesed tänavad nagu Maître-Albert, Saint-Séverin, Galande, Bûcherie, Saint-Julien-le-Pauvre, mis ulatusid Rue de la Huchette’ini välja, siin ja seal tuli ette räämas võõrastemaju, mis tavaliselt kuulusid auvergne’ilastele, muinasjutuliselt ihnetele võõrastemajapidajatele, kes esimese öö eest küsisid ühe frangi, iga järgneva eest aga nelikümmend santiimi (lisaks kakskümmend suud, kui juhtuti tahtma ka voodilina).
Kui ta seejärel hakanuks minema seda tänavat pidi, millest edaspidi sai Rue Sauton, ent mis toona kandis alles d’Amboise’i nime, siis oleks ta õllesaali sildi varjus tegutseva lõbumaja ning tolle taverni vahemailt, kus viletsa veini kõrvale pakuti kahe suu eest ka lõunasööki (mis juba toona oli häbemata väike raha, aga rohkemat ei saanud ju Sorbonne’i tudengid endale lubada), leidnud ühe tupikusse viiva tee, mida tollal kutsuti Maubert’i umbtänavaks, varem aga oli kutsutud d’Amboise’i umbkotiks ja kus veelgi varasemail aastail oli peavarju leidnud üks tapis-franc (kuritegeliku kontingendi kõnepruugis tähendas see kõrtsi, harilikult pidas seesugust põhjakihi joomaurgast mõni kohtu korras karistatu ja seal käisid koos hiljaaegu sunnitöövanglast vabanenud) ja mille osaks oli kurb kuulsus liiati selgi põhjusel, et XVIII sajandil asus seal kolme nimeka mürgivalmistajanna töötuba, kes ühel p