SГјГјtu
David Baldacci
Ameerika Ühendriikidel on vaenlasi – halastamatuid inimesi, kelle kurjade plaanide vastu ei saa politsei, FBI ega isegi sõjavägi. Just sellepärast kutsub USA valitsus appi palgamõrvar Will Robie, kes täidab käske kõhklematult, täpselt ja edukalt. Aga võib-olla just nüüd teeb ta oma karjääri esimese vea? Nimelt on saadud ülesandes Robie meelest midagi vääriti ning ta käitub mõeldamatult, keeldudes ohvrit tapmast. Nii saab temast endast sihtmärk. Põgenedes ristub Robie tee 14-aastase tüdrukuga, kes on kasuperest jalga lasknud. Ent too pole tavaline jooksik – ta vanemad on mõrvatud ja ka tema elu ähvardab oht. Nüüd peab Robie päästma tüdruku ja iseenda. Kes on tegelik sihtmärk ja kust tõmmatakse niite – lahendus saabub alles raamatu viimastel lehekülgedel ja on tõelise meistri vääriline.
David Baldacci
SГјГјtu
Hea lugeja!
Iga rakendus ja seade kuvab epubi veidi erinevalt. Parima tulemuse saamiseks palume Гјle vaadata oma lugemisvahendi seaded.
Mitch Hoffmannile, minu raamatu toimetajale, ja mis veelgi tähtsam, minu sõbrale.
1.В peatГјkk
Will Robie oli tähelepanelikult jälginud iga reisijat sel lühikesel lennul Dublinist Edinburghi ning enesekindlalt järeldanud, et kuusteist olid naasvad šotlased ja viiskümmend kolm turistid.
Robie polnud ЕЎotlane ega turist.
Neljakümne seitsme minutiga ületas lennuk kõigepealt Iiri mere ja seejärel suure osa Šotimaast. Taksosõit lennujaamast kulutas veel viisteist minutit tema elust. Ta ei peatunud hotellis Balmoral ega Scotsman, mitte ainsaski selle muistse linna hiilgavas majutuspaigas. Ta oli reserveerinud ühe toa määrdunud fassaadiga ehitise kolmandal korrusel. Kesklinna jõudmiseks tuli rühkida üheksa minutit ülesmäge. Ta võttis võtme ja maksis ühe öö eest sularahas. Ta viis oma väikese koti üles tuppa ja istus voodiservale. Ase kääksatas tema keharaskuse all ning vajus ligi kümme sentimeetrit madalamale.
Kääksatused ja muud ebamugavused kuulusid odava hinna sisse.
Robie oli paar sentimeetrit üle meeter kaheksakümne pikk, sitke kehaehitusega ja kaalus seitsekümmend kaks kilogrammi. Tema tihke muskulatuur andis pigem kiiruse ja vastupidavuse kui toore jõu. Kunagi tehtud vea tõttu oli ta nina kord murdunud. Ta ei lasknud seda kunagi sirgeks opereerida, sest ei soovinud oma viga unustada. Ühe purihamba asemel oli protees. Ehtne hammas oli läinud ninaluu teed. Robie juuksed olid loomulikult tumedad ning neid tal peas juba jätkus, kuid ta eelistas lühikest soengut, mis oli merejalaväelaste siilipeast sentimeetri jagu pikem. Tema näojooned olid teravad, kuid ta oskas neid enamasti märkamatuks jätta, sest ei loonud pea kunagi kellegagi silmsidet.
Tal olid tätoveeringud ühel käsivarrel, samuti seljal. Üks tätoveering kujutas mõrtsukhai suurt hammast. Teine oli punane kaldjoon, mis sarnanes lõõskava välgunoolega. Tätoveeringud katsid tõhusalt vanu haavajälgi, mis polnud kunagi täielikult paranenud. Igaühel neist oli talle mingi tähendus. Kahjustatud nahk oli osutunud Robie keha kaunistava tätoveeringukunstniku jaoks tõsiseks katsumuseks, kuid lõpuks saavutas ta siiski rahuldava tulemuse.
Robie oli kolmekümne üheksa aastane ning pidi järgmisel päeval saama neljakümneseks. Sellegipoolest ei saabunud ta Šotimaale järjekordset elu teetähist pühitsema. Ta oli tulnud tööle. Pooltel aasta kolmesaja kuuekümne viiest päevast ta kas töötas või reisis tööülesannete sunnil.
Robie vaatas toas ringi. See oli väike, piisava sisustusega, liigsete ilustusteta ja paiknes strateegiliselt sobivas kohas. Ta ei vajanud palju. Tal oli vähe asju ning soove veelgi vähem.
Ta tõusis, astus akna juurde ja surus näo vastu külma klaasi. Taevas oli sünge. Šotimaal oli sageli nõnda. Kui Edinburghis juhtus päike terve päeva särama, siis tervitasid linlased seda tänu ja üllatusega.
Taamal kuskil temast vasakul kõrgus Holyroodi palee, kuninganna ametlik residents Šotimaal. Robie aknast polnud seda näha. Kaugel paremal asus Edinburghi loss. Ta ei näi