Назад к книге «Kaunis katastroof» [Джейми Макгвайр, Jamie Mcguire]

Kaunis katastroof

Джейми Макгвайр

Uustulnuk Abby Abernathy on hea tüdruk. Ta ei joo ega vannu ja tal on kapis paras hulk kašmiirkampsuneid. Abby usub, et ta on oma minevikust küllalt kaugele pääsenud. Aga kui ta koos parima sõbrannaga kolledžisse saabub, seisab tal Easterni ülikoolis uue tee algul ees tõsine katsumus kurikuulsa üheöösuhtetähe näol.

Travis Maddox, kõhn, terav ja tätoveeringutega kaetud, on just see poiss, keda Abby peab vältima. Travis veedab õhtuid tänavakaklusematšidel raha võites, ja päevi kolledži naistemehena. Lummatuna Abby vastupanust tema võludele, meelitab Travis Abby kavala nõksuga oma igapäevaellu, sõlmides tüdrukuga kihlveo: kui kaotab tema, peab ta kuu aega naistest eemale hoidma; kui kaotab Abby, peab ta elama kuu aega Travise korteris. Nii või teisiti pole Travisel aimugi, et tegu on võrdväärse vastasega.

Jamie McGuire

Kaunis katastroof

Neile fännidele, kelle armastus jutustuste vastu muutis soovi teie käes olevaks raamatuks.

Esimene peatГјkk

Punane rätik

Kõik selles ruumis lausa kriiskas, et mina ei kuulu siia. Trepid olid varisemisohtlikud, lärmakad külastajad seisid õlg õla kõrval ja õhk oli segu higist, verest ja hallitusest. Numbreid ja nimesid karjuvad hääled segunesid, käed vehkisid, vahetades raha ning edastades lärmi foonil sõnumeid. Pressisin end oma parimal sõbral tihedalt kannul püsides läbi rahvamassi.

„Hoia raha rahakotis, Abby!” hüüdis America. Isegi hämaruses oli ta lai naeratus särav.

„Olge minu juures! Kui peale hakkab, läheb asi veelgi hullemaks!” karjus Shepley üle lärmi. America haaras tal käest ja siis minu omast ning Shepley tüüris meid läbi inimmere.

Suitsust õhku lõhestas valjuhääldi mökitamine. Ehmatasin selle valju hääle peale, nii et lausa hüppasin, ja püüdsin leida, kust see tuleb. Puidust toolil seisis mees, ühes käes patakas sularaha, teises suu ette tõstetud valjuhääldi.

„Tere tulemast veresauna! Kui otsite majanduse esimese astme loenguid… olete kuradima vales kohas, sõbrakesed! Kui otsite Ringi, siis olete Mekasse jõudnud! Mina olen Adam. Mina kehtestan reeglid ja ütlen, kui võitlus algab. Panuste panemine lõpeb hetkel, kui vastased on põrandal. Võitlejaid puudutada on keelatud, samuti neid abistada, panuseid ei tohi vahetada ja ringi sisse ei tohi tulla. Kui neid reegleid rikute, pekstakse teid vaeseomaks ja visatakse siit välja ning jääte oma rahast ilma! Ja, daamid, see käib ka teie kohta! Nii et, kutid, ärge üldse üritagegi süsteemi pea peale keeramiseks oma litasid kasutada!”

Shepley vangutas pead. „Kurat võtaks, Adam!” karjus ta üle lärmi. Oli näha, et sõbra sõnavalik ei istunud talle.

Mu süda peksis rinnus. Tundsin end roosas kašmiirkampsunis ja pärlkõrvarõngastega nagu kooliõpetaja Normandia rannal. Olin lubanud Americale, et elan üle kõik, mis meid ees ootab, aga mul oli kange tahtmine haarata mõlema käega ta peenikesest käsivarrest. America ei seaks mind ohtu, aga viibides keldriruumis koos umbes viiekümne juua täis tudengiga, kelle ainus eesmärk oli näha veresauna ja raha, polnud ma eriti kindel, et meil õnnestub siit terve nahaga pääseda.

Pärast seda, kui America kohtus esmakursuslaste infoõhtul Shepleyga, käis ta temaga sageli kaasas Easterni ülikooli erinevates keldrites peetavaid salajasi käsivõitlusi vaatamas. Iga võitlus leidis aset erinevas kohas ja seda hoiti kuni viimase hetkeni salajas – asukohast anti teada alles tund aega enne võitluse algust.

Kuna mina liikusin ringi mõneti taltsamates ringkondades, olin Easterni põrandaalusest maailmast teada saades üllatunud, aga Shepley teadis sellest juba enne ülikooli astumist. Shepley toakaaslane Travis, kes oli ühtlasi tema nõbu, osales esimeses käsivõitluses seitsme kuu eest. Esmakursuslasena oli Travis Adami väitel kõige ohtlikum võistleja, keda tema oli kolme aasta eest asutatud Ringi ajaloos näinud. Nüüd teisele kursusele jõudnud Travis oli aga ületamatu. Võidusummadest piisas, et Travis ja Shepley sai