Kellavärgiga ingel. Põrgu sõdalased I raamat

Cassandra Clare

Lightwood, Wayland, Herondale, Penhallow… Nimed, millega Cassandra Clare’i “Surmava arsenali” sarja lugejad on juba tuttavad, ilmuvad selles romaanis jälle nende ette – muutunud on ainult aeg ja koht, kus hargneb teose sündmustik. Nefilimide varasema põlvkonna võitude ja kaotuste tunnistajaks on kuninganna Victoria aegne udune London ning sündmuste keerises tüdruk Tessa. Saanud teda kasvatanud tädi surma järel Londonis elava venna saadetud laevapileti, sõidab neiu New Yorgist temaga kohtuma, ent ei leia Nate’i eest. Tessa on ihuüksi võõras linnas, teadmata oma sünget sünnisaladust ning oskamata aimata, et teda jahib tema erilise võime pärast okultistlike ringkondade mõjuvõimsaim isik – kurjakuulutav Magister.

Cassandra Clare

Kellavärgiga ingel

Pühendatud Jimile ja Kate’ile

Thamesi laul

Sips soola

sugeneb ja jГµgi kerkib,

teekarva tumeneb

Гјskamaks rohelist

kaldal, kus hiigelmasinate

kolvid ja rattad

kopsides pöörlevad seesmisest vaimust

ringi aetuna.

Kuldhammasrattakeste krigisedes

hiidrattad liigutavad

käsi, jõest vett

et ahmida ning

seda kugistada ja muuta auruks,

mis raugematu jГµuga

koletut kaadervärki hoiab töös.

Leebe tГµusuhoovus

masinat purendab.

Sool, rooste, muda

halvab hoovad.

Rauast paagid kaldal

vankuma löövad ning

kui hiigelkell siis

õõnsalt kõmisedes

kokku varisevad.

Just nagu trummipГµrin, kahurite rГјma

käib kõuekärgatus

ja jГµgi taandub taas.

В В В В Elka Cloke

EESSГ•NA

London, aprill 1878

Deemon prahvatas lГµhki, paisates igasse kaarde laiali lima ja soolikaid.

William Herondale tõmbas pistoda kiiresti tagasi, aga oli juba hilja. Kleepjas deemoniveri oli hakanud helkivat tera söövitama. Vandudes viskas noormees relva käest; see muutus püdelaks hunnikuks ning lõi hõõgvele nagu kustuv tuletikk. Deemon ise oli mõistagi kadunud – kandunud tagasi tollesse põrgulikku maailma, kust oli tulnud, ning jätnud endast maha üksnes hunniku saasta.

„Jem!” hõikas Will pöördudes ja ringi vaadates. „Kus sa oled? Nägid ka või? Ma tapsin ta ühe hoobiga! Pole paha, mis?”

Vastust ei järgnenud; Will oli kindel, et kõigest mõni hetk tagasi oli jahikaaslane seisnud tema taga niiskel lookleval tänaval ja julgestanud teda, aga nüüd viibis ta hämaruses üksi. Poiss kortsutas pahaselt kulmu – polnud sugugi lõbus uhkustada, kui polnud Jemi, kelle ees seda teha. Will vaatas üle õla sinnapoole, kus tänav läks järjest kitsenedes kaugemal üle käiguks, mille kaudu pääses eemal loksuva tumeda Thamesi äärde. Kitsast avausest paistsid talle silma dokis seisvate laevade mustavad piirjooned ja raagus viljapuuaeda meenutav mastide mets. Jemi ta seal ei näinud; ehk oli too naasnud Narrow Streetile, mis oli paremini valgustatud. Will kehitas õlgu ja hakkas tuldud teed tagasi minema.

Narrow Street jooksis üle Limehouse’i ning kulges dokkide ja tihedasti asustatud aguli vahelt Whitechapeli poole. Tänav oli kitsas, nagu nimigi viitas, ning seda ümbritsesid kaubalaod ja lääbakil puithooned. Praegu oli see inimtühi, isegi joodikud, kes tavaliselt uulitsa teises otsas asuvast Grapesi kõrtsist koju kakerdasid, olid ilmselt leidnud koha, kuhu vajuda peatäit välja magama.

Willile meeldis Limehouse, talle meeldis, et siin tundis ta end viibivat otsekui ilma otsas, kust laevad suundusid iga päev merele, sõitmaks kaugetesse kujuteldamatutesse sadamatesse. Poissi ei häirinud seegi, et meremeeste piirkond, nagu see oli, kubises siinne kant mängupõrgutest, oopiumiurgastest ja bordellidest. Niisuguses paigas oli hõlpus eksiteele sattuda. Isegi Limehouse’i lehk – suits ja saast, köied ja tõrv ning võõrapäraste vürtside ja Thamesi vee lõhna segu – ei olnud talle vastumeelne.

Vaadanud tühjal tänaval kahele poole, tõmbas poiss varrukaga üle näo, et pühkida sealt deemonilima, mis pani naha kipitama ja tulitama. Riidele jäi rohekasmust plekk. Tema käeseljal oli haav, pealeg