Saladuse hoidja

Kate Morton

Ühel 1961. aasta lämmatavalt kuumal suvepäeval, kui pere peab oma Suffolki krahvkonna talus oja ääres piknikku, ronib kuueteistaastane Laurel puu otsa ja poeb lapsepõlveaegsesse onni peitu, et unistada Billy-nimelisest poisist, Londonisse kolimisest ja imetabasest tulevikust, mida ei jõua ära oodatagi. Kuid keset idüllilist pärastlõunat näeb Laurel pealt hirmsat kuritegu, ja kõik muutub. 2011. aastal on Laurelist saanud armastatud näitleja, kuid minevikust pärit varjud hakkavad survet avaldama. Painatuna mälestustest ning tol ammusel suvepäeval nähtust, pöördub ta koju tagasi ja hakkab salaminevikku tükk-tükilt kokku panema. Olevikust vahepeal 1930. ja 1960. aastatesse põikav „Saladuse hoidja” on lummav lugu suurematest ja väiksematest saladustest, teatrist ja vargusest, mõrvast ja kustumatust armastusest. Kate Morton kasvas üles Queenslandi kaguosa mägedes ning elab nüüd koos abikaasa ja poegadega Brisbane’is. Ta on õppinud näitekunsti ja inglise kirjandust. Mortoni romaane on praeguseks tõlgitud 32 keelde ning müüdud kokku üle 7 miljoni eksemplari. Eesti keeles on tema sulest varem ilmunud „Maja Rivertonis” (2009) ja „Unustatud aed” (1. ja 2. osa, 2013).

Kate Morton

Saladuse hoidja

Selwale

sГµbrale, agendile ja tЕЎempionile

ESIMENE OSA

Laurel

1

Inglismaa, talumaja kusagil pärapõrgus, suvepäev 1960. aastate alguses. Maja on tagasihoidlik: pooleldi puidust, läänepoolsel küljel hakkab valge värv laudadelt maha kooruma ja krohvitud seina mööda ronib üles elulõng. Korstnatest kerkib suitsu ning esimesest pilgust on aru saada, et pliidil säriseb midagi maitsvat. Silmale teeb rõõmu, kuidas köögiviljaaed on rajatud otse maja taha, kuidas tinaraamistuses aknad uhkelt läigahtavad ja katusekivid seisavad korralikult rivis.

Maja ümber on maaliline tara, puust värav eraldab taltsast aeda majatagusest padrikust ja kummalgi pool asuvatest heinamaadest. Pahklike puude vahel vuliseb üle kivide vilgas oja, kord päikesevalguses, kord varjus, nii nagu ta on kulgenud juba sajandeid, aga maja juurde ojavulin ei kosta. Liiga kaugel. Üsna üksildaselt seisab talumaja pika ja tolmuse sissesõidutee lõpus, külavaheteelt, mille nime ta kannab, see ei paista.

Harv tuuleiil välja arvatud, on kõik vait ja vagune. Visteeriapergola vastu on toetatud kaks valget võimlemisrõngast, mullune moeröögatus. Rohelise käru peal pesulõksude korvis on vahipostil silmasideme ja väärika ilmega kaisukaru. Kuuri juures seisab kannatlikult ootel potte täis laotud aiakäru.

Täielikule vaikusele vaatamata, aga võib-olla just tänu sellele, on kogu stseenis pinget ja ootusärevust – otsekui teatrilaval hetk enne seda, kui näitlejad kulisside vahelt välja astuvad. Kõik võimalused terendavad alles ees, asjaolud pole saatusele veel pitserit löönud, ja siis …

„Laurel!” kostab taamalt kannatamatu lapsehääl. „Lau-rel, kus sa oled?”

Ja otsekui vГµluviipel Г¤rkab kГµik ellu. Saal pimeneb, eesriie kerkib.

Teab kust ilmub välja kanakari ja hakkab aiatee telliskivide vahelt midagi nokkima, pasknääri vari lohiseb üle aia, niidul lööb põrisema traktor. Ja kõrgel kõige selle kohal pikutab puu otsa ehitatud lasteonni laudpõrandal kuueteistaastane tüdruk, lükkab sidrunimaitselise lutsukommi keelega vastu suulage ja ohkab.

Ju oli vist julm neil end niimoodi otsida lasta, aga kuumalainet ja hingesoppi peidetud saladust arvestades tundusid mängud – lapsikud mängud – liiga suur jõupingutus. Lõppeks tuleb natuke peamurdmist vaid kasuks ja isa ütleb ikka, et aus mäng – kes ei proovi, see ei võida. Laurel pole ometi süüdi, et oskab paremaid peidupaiku leida. Nooremad on õed temast tõesti, aga mitte enam titad.

Ja praegu poleks ta eriti ka soovinud, et ta üles leitaks. Mitte täna. Mitte praegu. Hetkel ei tahtnud ta muud, kui siin pikutada, pea mõtteist tulvil, ja lasta kleidi õhukesel puuvillkangal vastu paljaid sääri laperdada.

Billy.

Ta pani silmad kinni, ja poisi nimi joonistus laugude sisekГјljele. Neoon