Serafima ja Bogdan
Vahur Afanasjev
Saagalik romaan "Serafima ja Bogdan" jälgib Peipsiveere külaelu arengut II maailmasõja lõpust Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni. Teose keskne teema on vastutuse võtmine enda elu eest. Peipsiveere vanausulised, kes elasid jumala hirmus ja armus, kaotavad Nõukogude võimu ajal moraalse pinna. Paljude jaoks saabub maailma lõpp. Etnograafiliselt tõetruul taustal rullub lahti ühtaegu traagiline ja koomiline lugu põlvkonnast põlvkonda kestvast kättemaksust. Värvikate külainimeste elufilosoofia avamine põimub kriminaalfilmilikult köitva tegevustikuga, vanatestamentlik õõv rahvaliku huumoriga, dokumentaalsus maagilise realismiga. Just sellist panoraamse haardega romaani on Eestis mitu kümnendit oodatud. Teos saavutas Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel esikoha.
Vahur Afanasjev
Serafima ja Bogdan
PULMADE RAAMAT
TULEKAHJU
1944
Taas nägin ma päikese all, et jooks ei olene kärmeist ega sõda sangareist; samuti ei olene leib tarkadest, rikkus mõistlikest ega menu osavaist, vaid aeg ja saatus tabab neid kõiki.
В В В В Kg 9:11
Külmast karedate kätega tõstab Feofan kirve ja lajatab keset halgu, mis tervena on tule hakatamiseks liiga jäme. Parajad halud on rõske sügis nahka pannud; rahutu suve jooksul on neid mahti olnud sauna otsa juurde virnakesse varuda, ei enamat. Ei oleks pidanud puid tehes kiirustama, mõtleb Feofan. Poleks olnud tarvis karta kohaliku rahva suhtes üsna ükskõikseid sakslaseid, kes mootorrataste ja veoautodega läbi Peipsi järve äärsete külade voorisid. Nüüd võta või kõik virnad laiali ja lõhu üle. Hea, et Hariton on tagasi. Küllap varsti julgeb too ennast rohkem õues näidata, näe, täna ongi juba kuhugi läinud. Õieti ei peakski siin pingutama, endal liikmed otsast külmumas; poeg on üksi mitme mehe eest väljas, tema käes suhiseks kirves kergelt nagu võsakiin takjapuhmas. Feofan tõmbab korraks hinge, siis tõuseb kirves uuesti. Kui halg kaheks peeneks tükiks lendab, kostab kõlinat.
Sellise külmaga on oodata, et vastu hommikut hakkavad väravapostid praksuma. Pärast sooja sõjasuve on lumi sel aastal vara maha tulnud. Siiski on inimesed jõudnud valget vaipa oodates juba rahutuks muutuda. Mida paksem lumi, seda rohkem on põhjust toast, pimehoovist ja laudast nina mitte välja pista, ehk lausa tare tänavapoolsed aknad luukidega sulgeda ja suletuks jätta. Aruta isekeskis või naabritega, selge on ainult see, et head ei ole tulemas. Sõda on veerenud üle maa vääramatult nagu kevadine susisev ja paukuv rüsijää, mis liigutab paigast mitmetonniseid rändrahne, kisub teinekord kaldaäärseid puid juurtega üles ning võib kõrkjastiku siledaks liivarannaks äestada või ei tea kust tulnud kiviklibuga täita. Need, kelle sõda ellu jättis, on jälle koos, kuid paljud kirjutamata ühendused inimeste vahel on pöördumatult puruks rebitud, nende asemele külvatud kurbuse ja vihkamise mõrud seemned.
On 1944. aasta detsembrikuu. Augusti lõpust saati on Peipsiveer taas Punaarmee valduses ning keegi ei tea, mida täpselt uutest valitsejatest oodata või kuidas olla. Tuleb kuidagiviisi elada, loomi talitada ja varutud kartuli, porgandi ja sibulaga kevadeni läbi ajada. Enne sõda aastakese kehtinud nõukogude võim on rohkem eestlaseid kimbutanud, taluperesid ja alevirahvast Siberisse saatnud, kuid ära on viidud ka varakamaid starovere, kooliõpetajaid, õigeusu pappe ja tegusamaid kultuuriseltside inimesi. Kazepelis[1 - Kazepeli (vene Касепель) ehk Kasepää nime kannavad kaks sama kandi asulat. Siin raamatus peetakse tavaliselt silmas Voronja (Varnja, vene Воронья, Варнья), Sofia (vene Софиа) ja Kolki (Kolkja, vene Кольки) vahele jäävat küla Tartumaal. Teine Kasepää asub Mustvee servas. – Siin ja edaspidi autori märkused.] on palvemaja uks kinni pitseeritud, Voronjas uhke, kuid tulest kahjustada saanud kivikirikki lukku pandud, keelatud on ristikäigud ja missad ning inimesi on püütud komsomoli organiseerida. Vahelduseks sisemaa talurahvale on Nõukogude