Tema, mina ise ja mina

Emma Young

Rosal, kaheksateistaastasel Londonist pärit tüdrukul, on tetrapleegia ehk neljajäsemehalvatus. Tema vanemad, kes teda väga armastavad (kippudes teda ehk liigagi vati sees hoidma), ja võluv vanem vend on Rosa jaoks kogu maailm. Kuid ta igatseb enamat. Kui siis üks Bostoni arst valib just tema riskantse ja eksperimentaalse operatsiooni kandidaadiks, kolib Rosa imele lootes koos perega Massachusettsisse. Sylvia, New Englandi lähedal asuvast väikelinnast pärit tüdruk, on ajusurmas. Tema vanemad annetavad Sylvia keha Rosa heaks. Rosa ärkab pärast operatsiooni esimese inimesena, kes on saanud endale uue doonorkeha. See on tõeline meditsiiniline anomaalia. Rosa peaks olema üliõnnelik, kuid teda vaevavad aina painavamad sundmõtted selle kohta, kes õieti oli Sylvia ja milline oli tema elu. Rosa huvi oma uue keha vastu ja soov Sylviat mõista viivad ta autoreisile – avastusretkele, mis toob kaasa ka üllatava uue suhte. Kuid kas Rosa suudab lahendada oma identiteedidilemma? Kes ta ühe teise tüdruku kehas tegelikult ikkagi on?

Originaali tiitel: Emma Young She, Myself, and I Amulet Books, 2017 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kairi Vihman Kujundanud Liis Karu Text copyright В© 2017 Emma Young В© TГµlge eesti keelde. Evelin Banhard, 2018 ISBN 978-9985-3-4393-7 ISBN 978-9985-3-4422-4 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak TrГјkikoda OГњ Greif

Jakobile ja Lucasele

1

Tõeliselt tähtis on see, kes sa oled sisemuses, mitte sinu välimus. Kui keegi sulle nii ütleb, siis sa tead, et see tähendab ühte neist kahest. Ta kas ei pea sind kuigi ilusaks. Või on mures, et sa kipud kaasa minema moeajakirjade kaanetüdrukute fantaasiamaailmaga ja hakkad uskuma, et elus on tähtis vaid see, kui peenikesed on su jalad või kui pruntis on su huuled. Minu jalad ongi tegelikult päris peenikesed. Nii palju kui ma neid näen. Aga ega ma eriti näe, arvestades asjaolu, et ma saan end kaelast allapoole vaid väga vähe liigutada ning et ma ei vaata end peeglist, vaid aknaklaasilt.

See on peegelklaasist aken, mis ulatub vinüülkattega põrandast laeni, ning see oli esimene märkimisväärne asi, mida ma siin toas nägin – toas, mis erineb tohutult minu magamistoast mu hämaras ridamajas asuvas Londoni kodus. Teine asi: telekas ei ole Briti kanaleid, kui BBC America välja arvata. Kolmas: mitte ühtegi peeglit. Vastavalt uutele tervise- ja ohutusnõuetele, nagu ütleb Jane, turske, armsa näoga õde, kes mulle siinseid ruume tutvustas.

„Lollus,” sosistasin ma üsna valjult, kuid siiski piisavalt vaikselt, et ta ei võinud olla täiesti kindel, mida ma ütlesin. Ma teadsin vägagi hästi, miks ei tahetud, et ma ennast vaataksin.

Arusaamatuks jäi vaid see, miks Jane ei võinud seda mulle otse öelda. Ma olen ju ometi veel karmimategi tõdedega harjunud.

„Ma olen sulle ise peegliks,” ütles isa. Ja ma teadsin, et ta ongi, mingil moel. Erinevalt emast ei ole isa kunagi suutnud oma tundeid hästi varjata. Iga pisimgi halvenemine minu füüsilises seisundis on peegeldunud ühe vältimatu sammuna teise järel tema kurbades pruunides silmades. Ta on erakordne metafooriline peegel. Kuigi mitte sugugi nii hea tõeline peegel.

„Ma pean teadma,” ütlesin ma doktor Leon Monzalesele, „et te räägite mulle vaid tõtt – või seda, mida ise siiralt tõeks peate.”

Too peakirurg tuli mind siia palatisse esimest korda vaatama sel pärastlõunal, kui ma Bostonisse jõudsin. Monzalesel on seebiooperiarsti hääl. See on kähe ja tal on Mehhiko aktsent. Tal on ka seebiooperiarsti nägu ja keha. Ma olen paari viimase aasta jooksul piisavalt seebikaid vaadanud, et oma hinnangus täiesti kindel olla. Laiad õlad, kandiline lõug, lainelised tumedad juuksed üle pea kammitud.

Ma olin oma häälaktiveeritavas toolis kummuti kõrval, millele ema oli pannud mõned asjad, mida ta arvas mu olemist siin kodusemaks muutvat – või vähemalt arvas, et need muudavad seda natuke vähem sarna