Demelza
Winston Graham
Winston Grahami „Poldarki” sarja teises raamatus on vaesest kaevuritütrest Demelzast saanud Ross Poldarki kaasa. Ta võiks pidada ennast õnnelikuks naiseks, ent paraku panevad perekonda tabanud rängad sündmused proovile nii tema abielu kui ka armastuse. Õhus on ärevad ajad. Prantsusmaal on puhkenud revolutsioon ja Inglismaal on kuningas hulluks läinud, ka majanduses pole olukord kiita, üks kaevandus teise järel suletakse ja maad võtab üha kasvav viletsus. Samal ajal kui Ross asub õiglustundest ajendatuna kaitsma kaevanduste huve, teeb Demelza omaenda õilsate tungide ajel mehe selja taga asju, mida peab õigeks, ent millest vallanduv sündmuste ahel päädib krahhiga. Kas Demelza suudab ehitada silla üle enda ja oma abikaasa erimeelsuste kuristiku, enne kui sellesse upub kogu nende õnnelootus?„Demelza” on Winston Grahami 12-osalise ajalooliste romaanide sarja teine raamat. Sarja esimeste osade põhjal on valminud populaarne BBC teleseriaal. Kirjastuses Varrak on ilmunud ka „Poldarki” sarja esimene osa „Ross Poldark.
Winston Graham
Demelza
ESIMENE RAAMAT
Esimene peatГјkk
Marus, mis puhkes sel ajal, kui Julia sündis, oleks võidud näha ettekuulutust.
Mai ei olnud enamasti tormine, aga Cornwalli kliima on jonnakam, kui Гјkski laps eales on olnud. Kevad oli olnud Гјsna leebe, nagu olid leebed olnud ka sellele eelnenud suvi ja talv; ilm pГјsis mahe, soe ja mГµnus ning maa lГµi kenasti haljendama. Siis tuli mai, tuues endaga kaasa vihma ja tuulehood, mis tegid siin-seal liiga Гµitele, ning hein kooldus maadligi, justkui otsiks varju.
Ööl vastu viieteistkümnendat tundis Demelza esimesi valusid. Isegi siis veel mõtles ta voodisamba külge klammerdudes pikalt järele, enne kui midagi ütles. Seni oli ta suhtunud lähenevasse katsumusse stoilise rahuga ja hoidunud tülitamast Rossi valehäiretega. Demelza poleks tahtnud alustada nii hilja. Eelmisel õhtul oli ta askeldanud oma armsas aias, kaevates noorte taimede ümbert maad; kui hakkas pimedaks minema, oli ta leidnud turtsaka siili ja jantinud sellega, püüdes veenda loomakest sööma leiba ja jooma piima, ning tulnud alles siis vastu tahtmist tuppa, kui taevas tõmbus pilve ja väljas läks külmaks.
Nüüd siis see valu, lausa keset ööd – ehk oli ta ennast lihtsalt liiga ära väsitanud.
Aga kui asi jõudis nii kaugele, et tundus, nagu põlvitaks keegi tema selgrool ja tahaks seda pooleks murda, teadis ta, et põhjus pole väsimuses.
Ta puudutas Rossi käsivart ja mees ärkas kohe.
„Mis on?”
„Ma arvan,” ütles Demelza, „arvan, et peaksid kutsuma Prudie.”
Ross ajas end istukile. „Miks? Mis juhtus?”
„Mul on valud.”
„Kuskohas? Kas tahad öelda, et …”
„Mul on valud,” lausus Demelza lühidalt. „Arvan, et oleks parem kutsuda Prudie.”
Ross ronis kähku voodist välja ning Demelza kuulis teda askeldamas tulekivi ja – rauaga. Hetke pärast võttis tael tuld ja mees süütas küünla. Võbelevas valguses kerkis tuba nähtavale: rasked tiikpuidust talad, ukse ees olev kardin tuuletõmbuses kergelt õõtsumas, aknaorvas roosa jäiga siidkangaga drapeeritud madal iste, Demelza kingad, nagu ta need õhtul jalast oli visanud, ühel puutald ülespoole, Joshua pikksilm, Rossi piip, Rossi raamat ja ukerdav kärbes.
Ross vaatas talle otsa ja mõistis kohe, kuidas asjalood on. Demelza näole ilmus kahvatu andekspaluv naeratus. Ross kõndis üle toa ukse kõrval seisva laua juurde ja valas naisele klaasi brändit.
„Joo see ära. Ma saadan Judi doktor Choake’i järele.” Ta hakkas umbropsu riideid selga tirima.
„Ei, ei, Ross, ära veel saada. Praegu on südaöö. Ta magab.”
Nad oli juba mitu nädalat vaielnud, et kui aeg sinnamaale jõuab, kas siis kutsuda Demelza juurde Thomas Choake või mitte. Demelza ei suutnud unustada, et oli alles kaksteist kuud tagasi olnud teenijatüdruk, samal ajal kui Choake, ehkki kõigest arst, oli ikkagi maaomanik; mis siis, et koht oli ostetud naise raha eest – Demelza-sugustele võimaldanuks see ikkagi ülalt alla vaadata. Muidugi mitte