Abielu Rosiega

Graeme Simsion

Projekt Rosie – naiseotsing – on lõppenud ning geneetikaprofessor Don ja meditsiinitudeng Rosie on õnnelikus abielus. Ent juba ootavad neid uued katsumused – Rosie on rase. Don seab eesmärgiks välja selgitada kõik, mis isaks saamisega seondub, kuid omapärane uurimismeetod viib ta seadusega pahuksisse. Õnneks on nõu andmas tema parim sõber Gene, kes saabub New Yorki pärast lahkuminekut abikaasa Claudiast. Nii tegelebki Don korraga tohutu hulga probleemidega – uurib „teaduslikult” rasedust, püüab taas kokku viia Gene’i ja Claudiat, päästab pesapallifänn Dave’i firmat ning ei pane tähele suurimat probleemi: ta võib ilma jääda Rosiest ajal, mil naine teda kõige rohkem vajab. Romaan „Abielu Rosiega” (The Rosie Effect) on järg 2013. aastal ilmunud menukile „Naiseotsing” (The Rosie Project).

Graeme Simsion

Abielu Rosiega

1

Reedeti ei olnud apelsinimahla ette nähtud. Ehkki Rosie ja mina olime standardiseeritud einesüsteemi hüljanud, tagajärjeks paranenud spontaansus ostlemisaja, toiduvarude ja ülejäägi arvel, olime kokku leppinud, et iga nädal sisaldab kolme alkoholivaba päeva. Kindla kavandamiseta osutus see eesmärk raskesti saavutatavaks, nagu ma olin ennustanudki. Rosie sai viimaks mu lahenduse loogikast aru.

Reeded ja laupäevad olid ilmselgelt alkoholi tarbimiseks kõige sobivamad päevad. Kummalgi meist ei olnud nädalavahetusel loenguid. Võisime magada kaua ja võimaluse korral seksida.

Seksi ei tohtinud mingil juhul ette planeerida, vähemasti avaliku arutelu teel, ent ma olin selgeks saanud sündmuste jada, mis tõenäoliselt selleni viis: mustikamuffin Blue Sky Bakeryst, kolmekordne espresso Otha juurest, minu eemaldatud särk ja mina kehastamas Gregory Pecki Atticus Finchi rollis filmist „Tappa laulurästas”. Olin õppinud, et ei tohi iga kord sooritada nelja tegevust samas järjekorras, kuna mu kavatsus oleks sel juhul ilmne. Ettearvamatuse elemendi lisamiseks tavatsesin visata kaks korda kulli ja kirja, et valida kavast eemaldatav komponent.

Olin asetanud külmkappi pudeli Elk Cove’i Pinot gris’d, täiendamaks hommikul Chelsea turult ostetud mahekammkarpe, ent kui naasin keldrist pesu toomast, leidsin laualt kaks klaasi apelsinimahla. Apelsinimahl oli veiniga ühildamatu. Kui mahla juua esimesena, tuimastaks see meie maitsepungad jääksuhkru suhtes, mis on Pinot gris’ iseloomulik joon, seega tekitades happesuse mulje. Oodata, kuni vein on joodud, oleks samuti vastuvõetamatu. Apelsinimahl rikneb kiiresti – just seetõttu toonitavad hommikusöögiasutused, et see on „värskelt pressitud”.

Rosie oli magamistoas, seega vahetuks aruteluks kättesaamatu. Meie korteris oli kahe inimese tarvis üheksa võimalikku asukohakombinatsiooni, millest kuues sisaldub paiknemine eraldi tubades. Meie ideaalkorteris, nagu olime enne New Yorki saabumist ühiselt määratlenud, oleks olnud kolmkümmend kuus võimalikku kombinatsiooni, tulenevalt magamistoast, kahest kabinetist, kahest vannitoast ja köök-elutoast. See etalonkorter oleks asunud Manhattanil, 1 või A-rongi läheduses Columbia ülikooli meditsiiniosakonda pääsemiseks, sel oleks olnud vaade veekogule ning rõdu või katusepealne grillimisala.

Et meie sissetulek koosnes ühest akadeemilisest palgast, mida täiendas kaks osaajaga kokteilivalmistustööd, ent vähendas Rosie õppemaks, oli vajalik mõningane kompromiss ning meie korteril puudusid kõik viidatud omadused. Olime omistanud suure kaalu asukohale Williamsburgis, kuna seal elasid meie sõbrad Isaac ja Judy Esler ning nemad olid seda soovitanud. Ei olnud ühtki loogilist põhjust, miks (tollal) neljakümneaastane geneetikaprofessor ja kolmekümneaastane arstiteaduse doktorant sobituksid samasse ümbruskonda kui viiekümne nelja aastane psühhiaater ja viiekümne kahe aastane keraamik, kes olid omandanud oma elukoha enne hindade kerkimist. Üür oli suur ning korteril oli rida puudusi, mida juhatus tõrkus eemaldamast. Praegusel ajahetkel ei suutnud õhukonditsioneer kompenseerida kolmekümne nelja kraa