Pikkmarss
Stephen Baxter
Terry Pratchett
Yellowstone’i katastroofiline purse teeb tsivilisatsiooni jätkumise võimatuks. Terved rahvad põgenevad lugematute kõrvalmaailmade suhtelisse turvalisusesse. Sally Linsay, Joshua Valienté ja Lobsang tegelevad ohtliku purskejärgse puhastusega Null-Maal. Joshua peab aga hakkama saama kriisiga, mis on talle lähemal. Pärast pikka lapsepõlve Pikkmaa sügavustes on välja ilmumas uus inimese järglaste, noorte üliarukate olendite tõug. „Normaalne” inimkond pöördub rumalusest ja hirmust aetuna nende vastu. Joshua jääb kahe tule vahele ja paistab nii, et tema jaoks on dramaatiline lõpplahendus vältimatu. Samal ajal asub Ühendriikide mereväe komandör Maggie Kauffman uskumatule retkele ning juhib õhulaevaekspeditsiooni Pikkmaa läbiuurimata piirimaile. Sallyga võtab ühendust tema kaua kadunud olnud isa Willis Linsay, sammuri leiutaja. Ta on alati olnud isepäine uitaja, nüüd aga on ka temal kavas fantastiline reis – reis läbi Pikkmarsi. Kuid mis on tema tõelised motiivid? Nii Joshua, inimkonna kui ka Pikkmaa jaoks on kõik muutunud. 332 lk
Stephen Baxter, Terry Pratchett
Pikkmarss
Lynile ja Rhiannale, nagu alati
В В В В T.P.
Sandrale
В В В В S.B.
1
KÕRG-MEGERID: kauged maailmad, millest enamik oli isegi aastal 2045, kolmkümmend aastat pärast Sammupäeva, ikka veel asustamata. Seal oli võimalik olla täiesti üksi. Üksainus hing terves maailmas.
Joshua Valientéle tundus, et see mõjutab meeli kummaliselt. Paistis, et mõne üksi veedetud kuu järel muutusid sa nii tundlikuks, et said aru, kui sinu maailma saabus veel keegi, kas või üksainus inimene. See teine inimene võis olla isegi teisel pool planeeti. Ja siin polnud tegemist mingi luuluga, muinasjutuga printsessist ja herneterast – ööd olid külmad ja suured ja kogu tähevalgus oli sihitud sinu peale.
Kuid isegi tühjades maailmades, tühja taeva all tundus Joshuale alati, et tema peas tunglevad inimesed. Näiteks temast võõrdunud naine ja tema poeg. Või Sally Linsay, kes oli talle vahel reisikaaslaseks, ja kõik inimesed Null-Maalt, mis kannatas ikka veel Yellowstone’i viie aasta taguse purske tagajärgede käes.
Ja Lobsang. Alati oli seal ka Lobsang…
Oma ebatavalise päritolu tõttu oli Lobsangist saanud paratamatult autoriteet teose alal, mida Läänes tuntakse Tiibeti Surnuteraamatuna.
Tiibetlastele endile on see ehk kõige tuntum nime all „Bardo Tödröl”, mida võiks ligikaudselt tõlkida „vabanemine kuulmise kaudu”. Sellel tekstil, mille eesmärgiks on juhtida teadvust surma ja taassünni vahele jääval ajal, ei ole ainsat kindlat väljaannet, mille osas kõik oleksid ühel meelel. Selle juured on kaheksandas sajandis, see on käinud läbi paljudest kätest ning jätnud endast inimkonnale selle tulemusena palju eri versioone ja tõlgendusi.
Mõnikord, kui Lobsang uuris Null-Maa, inimkonna esimese kodu olukorda Yellowstone’i 2040. aasta ülipurskele järgnenud päevade, kuude ja aastate jooksul, pakkus selle iidse teksti kõlav keel talle lohutust.
Igatahes oli see lohutav võrreldes uudistega, mis tulid Bozemanist, Montanast, Maa Lääs Ühelt kõigest mõni päev pärast purset. Uudistega, millele tema lähimad sõbrad reageerisid…
Tavalisel päeval oleks see kogukond, mis sirgus Bozemani naabermaailmas, olnud tavaline kõrval-Maa koloonia, mõtles Joshua, kui kaitsekostüümi jälle selga tõmbas. Käputäis rohmakaid palkonne seisis keset metsa, kust Null-Maale pidevalt puitu viidi. Olemas olid karjatara ja väike kabel. Kõike, mis selles Bozemani koopias puudu oli – näiteks hotell, kõrtsid, linnavalitsushoone, kool, haigla – võis leida kaugemal Pikkmaal. Null-Maale nii lähedal oli liiga lihtne sinna tagasi astuda, kui midagi sellist vaja peaks minema.
Kuid see päev, 15. september aastal 2040, ei olnud üheski kõrval-Ameerikas tavaline. Nimelt jätkus sel päeval, seitse päeva pärast tohutu kraatri avanemist Null-Maa Yellowstone’is endiselt vulkaanipurse. Bozeman asus pidevast plahvatusest ainult umbes viiekümne miili kaugusel.