Paradiisist tuli torm. Sari „Moodne aeg“
Johannes Anyuru
Rootsi kirjanik Johannes Anyuru on kirjutanud romaani oma isast, kelle suurim unistus oli saada lenduriks. Ta saadeti 1960.aastatel Ugandast Kreekasse hävituslenduriks õppima, kuid tema kodumaal toimunud riigipööre tegi ta unistusele lõpu ning temast sai pagulane. Mõtlikult ja poeetiliselt, kohati veidi unenäoliselt liigub autor koos isaga läbi aastate ja sündmuste, mis on lõpuks seotud tema enda, nahavärvi ja identiteedi, ajaloo, isa ja poja looga. Johannes Anyuru sündis 1979. aastal Rootsis, tema isa on pärit Ugandast ja ema rootslanna. 2003. aastal debüteeris Anyuru luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud mitu luulekogu ja kaks romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. „Paradiisist tuli torm” sai 2012. aastal Svenska Dagbladeti kirjandusauhinna ning see romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse.
Johannes Anyuru
Paradiisist tuli torm. Sari „Moodne aeg“
Ta avab silmad. Põrand rappub. Tunne, et alles äsja oli tuba olnud täis hääli ja naeru. Võib-olla nägi ta lihtsalt und. Ta lamab kahe toolirea vahel. Aknas tema kohal liiguvad tasa tähed. Rongivagun. Ta tõuseb ning istub pingile. Keha on hell, liigesed kanged. Ta vaatab oma käsi, sõrmenukke, peenikesi sõrmi, käänab pead, üritab aknaklaasilt oma peegelpilti näha. Ta ei mäleta, mis toimus, miks ta siin rongis on. Madalal silmapiiri kohal ripub täiskuu hall ketas. Ta näeb kraatreid, liivameresid. Ta ei mäleta, kes ta on. Kuu, see meenutab talle midagi. Pilvi. Tuult. Ta ei mäleta. Ta ei mäleta seda lugu.
I
„Miks sa tagasi tulid?”
P on seni istunud, lõug vastu rinda, nüüd tõstab ta pilgu ja vaatab üle laua. „Ma juba ütlesin,” vastab ta. Ruumil puuduvad aknad ja mõlemad mehed higistavad hoolimata avatud pluusinööpidest kõvasti, nende seljal ja kaenla all on suured märjad plekid. Ülekuulaja trummeldab sõrmeotstega vastu teise käe omi.
Ülekuulaja on neljakümnendates eluaastates. Tema pluus on oliivroheline, see on vormipluus, millel puuduvad pagunid. Laua kohal ripub elektripirn. „Räägi tõtt, siis laseme su tagasi Lusakasse.”
P vaatab jälle maha. Betoon on teraline ja lage nagu Kuu pind fotol.
„Üks firma Lusaka lähedal lubas mu tööle võtta.” P ei saa aru, miks nad teda siin hoiavad, miks nad ta üldse siia tõid. „Pidin mürgilennukit juhtima.”
„Et sina pidid mürgilennukit juhtima.” Mehed räägivad omavahel suahiili keeles. Ülekuulaja lehitseb laual lebavaid pabereid. Tema keha on sooniline, nägu lihav ja jäme, vuntsid hallitriibulised, pea enam-vähem kiilas. Mehe ilme on lõbus, julm, mõnikord tehtult sõbralik. „Väljaõppe saanud uganda sõjaväelendur tuleb Roomast Sambiasse, et puuviljaistanduste kohal mürki pritsida?”
P pühib laubalt higi. Nad tõid ta lennujaamast otse siia, ta ei ole päev otsa midagi söönud ega joonud. Ta on väsinud, tal on tunne, nagu näeks liiga pikka unenägu, ujuks vee all, oleks endast väljaspool. Ruumi seinad on sinised. Kooruva värvi alt paistab betoon.
Need kohad näevad välja nagu kaardile joonistatud mandrid ühes teises ajastus, teises maailmas.
„Eks saatke mind siis tagasi Rooma, kui te mind ei usu.”
P selja taga ruumi vasakus nurgas seisab vahimees, tema kohalolust annab märku ainult saabaste kraapimine vastu põrandat. Ülekuulaja vahetab asendit, toetab lõua peopessa, paneb sõrme mõtlikult huultele. Ta keeldub uskumast, et keegi tuleks siia katki rebitud mandrile lihtsalt selleks, mida P korduvalt on väitnud: et lennata, et ainus võimalus selleks leidus pisikeses ettevõttes, mis pritsib Sambias Lusaka ümbruses koloniaalajast pärit propellerlennukitelt puuviljaistandustele taimekaitsemürke.
P pigistab silmad kinni ja tunneb, kuidas väsimus tõuseb pähe nagu valge müra. Süda on paha.
„On aeg aru saada, et oma Rooma sidemehe juurde sa tagasi ei pääse.”
„Sidemehe?”
Ülekuulaja lajatab käega kõvasti vastu lauda. „Kes su Sambiasse saatis? Kelle heaks s