Inimsuhete ajalugu

Theodore Zeldin

Theodore Zeldin (sünd. 1933) on mitmeid auhindu pävinud inglise ajaloolane, Oxfordi ülikooli St. Antony’s College’i õppejõud, kelle põhiline uurimisala on Prantsuse ajaloo kõrval olnud säärane uudne ja raskesti ligipääsetav valdkond nagu inimsuhted ja nende ajalugu. 1980. aastatel valis prantsuse kirjandusajakiri Magazine littéraire Theodore Zeldini saja tähtsama tänapäeva intellektuaali hulka. Käesolev, algselt 1995 ilmunud raamat on vahest kõige tuntum Zeldini teos. See on mõtterohke ja südamlik käsitlus inimese eraelust, tunnetest ja nende ajaloost. Teose peatükid lähtuvad autori vestlustest lihtsate prantsuse naistega, kuid arenevad sealt kaugeid ajastuid ja maid haaravateks faktitihedateks esseedeks inimloomuse kohta. Kõne all on teemad nagu sugudevahelised suhted, vestluskunst, kokandus, emotsioonide areng jne. Raamatut iseloomustab humaanne ja soe stiil. 520 lk

Theodore Zeldin

Inimsuhete ajalugu

EESSГ•NA

Meie mõttemaailmas elutsevad mitmesugused vaimud. Toon siinkohal ära oma uurimistöö tuntud vaimudest, kes meile julgust annavad, laiskadest, kes meid tõrksaks teevad, ja peaasjalikult nendest hirmuäratavatest lummutistest, kes meile hirmu nahka ajavad. Minevik kummitab meid, kuigi aeg-ajalt on inimesed mineviku suhtes oma seisukohta muutnud. Tahan näidata, kuidas inimene saaks tänapäeval värske pilguga nii omaenda elu kui terve inimkonna julmuste, vääritimõistmiste ja rõõmude ajalugu ümber hinnata. Selleks et uue vaatenurga all tulevikku vaadata, tuleb ka mineviku mõistmiseks alati uus vaatenurk leida.

Alustan iga peatükki ühe tavalise inimese portreega, kellel on soove ja kahetsusi, mille hulgas vahest teiegi midagi tuttavat leiate, kuid keda samal ajal ahistavad ammu unustatud allikatest pärinevad eluhoiakud. Vaimumaailm on pelgupaigaks paljudele erinevatest sajanditest pärit ideedele, nii nagu meie keha koosneb erineva vanusega rakkudest, mis muutuva kiirusega uuenevad ja hävinevad. Ma ei kavatse hakata üksikisikute ainulaadsust seletama nende perekonna või lapsepõlve kaudu, vaid suunan pilgu hoopis kaugemale: näitan, kuidas nad arvestavad – või eiravad – eelmiste, kaugemate põlvkondade kogemust, ja kuidas nad jätkavad terve maailma paljude, olgu siis elavate või juba kadunud ühiskondade heitlusi, alates asteekidest ja babüloonlastest kuni jorubade ja zoroasterlasteni, kelle hulgas neil on palju rohkem hingesugulasi, kui nad aimata oskavad.

Selle raamatu lehekülgedelt ei leia te ajalugu, nagu see on muuseumis välja pandud, iga impeerium ja iga periood hoolega eraldatud. Kirjutan sellest, mis ei seisa paigal, minevikust, mis inimeste meeltes siiani elus püsib. Ent enne, kui seletama hakkan, mida ma nende vaimudega teha kavatsen, tahaksin mõningaid neist teile tutvustada.

1

Kuidas inimesed on korduvalt lootuse kaotanud ja kuidas uued kohtumised ja uus prillipaar annavad neile taas elujГµudu

„Minu elu on nurjunud.” Niisugune on Juliette’i otsus enese kohta, kuigi ta seda haruharva avalikult tunnistab. Kas ta elu oleks võinud teisiti minna? Jah, niisamuti nagu kogu inimkonna ajalugu oleks võinud teistsuguseks kujuneda.

Juliette käitub väärikalt, jälgib kõike enda ümber toimuvat, kuid jätab oma hinnangu enda teada. Üksnes vahel harva, ebalevalt, toob ta mõne mõtte lagedale, räägib sosinal, otsekui oleks tõde liiga habras, et seda pakendist välja võtta. Välgatus ta silmis ütleb: te võite mind rumalaks pidada, aga ise ma tean, et see pole tõsi.

Juliette on viiekГјmne Гјhe aastane ja on kuueteistkГјmnendast eluaastast peale koduabilisena töötanud. Majapidamise, toiduvalmistamise ja serveerimise kunstis on ta nii tГ¤iuslik, et kГµik Гјlekoormatud emad, kes teda kordki nГ¤gema juhtuvad ja kellel see majanduslikult vГµimalik oleks, tabavad end mГµttelt: kuidas kГјll seda nГ¤idismajapidajannat enda juurde tööle meelitada? On tal ehk mГµni vaba tunnike? Ent nii ideaalne majapidaja kui ta ka pole, omaenda perekonnaga ei ole ta iial hakkama saanud. Töö juures on ta igati usaldusvГ