Teisipäevanaiste pudru ja kapsad
Monika Peetz
„Kõik peab muutuma!” otsustab Kiki, kes on tüdinenud viletsast õhust, pidevast parkimiskoha otsimisest ja lakkamatust ehitusmürast oma Kölni kodumaja ees. Nii otsustab Kiki kolida koos Maxi ja aastase tütre Gretaga maale. Alles äsja oli ta reisil mööda Mecklenburgi järvistut uuesti armunud – tühjalt seisvasse tornikestega koolimajja. Talle sai kohe selgeks, et sinna teeb ta stressis linnaelanikele mõeldud külalistemaja. Ent hoone on palju kehvemas seisus, kui Kiki oskas karta. Kolm nädalat enne avamist peab Kiki endale tunnistama, et ta ei saa üksi hakkama. Tubades on kõik segamini nagu pudru ja kapsad, seevastu peenardel, kus peaks külaliste tarbeks kasvama maheaedvili, valitseb haigutav tühjus. Õnneks saabuvad Kikile nõu ja jõuga appi teisipäevanaised ehk tema neli sõbrannat, et lüüa hoogsalt kaasa kõikjal, kus on vaja abikäsi. Igaüks toob endaga kaasa tükikekese oma argipäevast. Välja arvatud Caroline, kellel on slepis kahtlust äratav mees. Tülid, valed, reetmine, isegi Kiki kolimine Ida-Saksamaale – mitte miski ei suuda teisipäevanaisi lahku viia. Äärmisel juhul mõni mees. Mees, kellel on sarmi ja salajane missioon. Monika Peetzi sulest on varem ilmunud romaanid „Teisipäevanaised” (e.k 2012) ja „Seitse päeva söömata” (e.k 2013). Kumbagi raamatut viie sõbranna elust müüdi saksakeelses kultuuriruumis üle miljoni eksemplari. Tema raamatud on ilmunud 24 riigis ja need on bestsellerid ka välismaal. Mõlema raamatu põhjal on Saksamaal vändatud film. Monika Peetz (snd 1963) õppis Münchenis germanistikat, kommunikatsiooni ja filosoofiat. Ta on töötanud reklaami- ja kirjastusalal ning dramaturgina Baieri ringhäälingus. Alates 1998. aastast tegutseb ta stsenaristina Saksamaal ja Hollandis.
Monika Peetz
Teisipäevanaiste pudru ja kapsad
1
See oli tundunud nii lihtne: võtta uksed eest, tõmmata sahtlid välja, upitada kasepuidust korpus maast lahti ja siis teosammul trepikojast alla. Samm sammult. 42 astet. Siit jäi kolimisautoni vaid mõni meeter.
Väike korter, pidev parkimiskoha otsimine, lärm ja heitgaasid: Kikil oli palju mõjuvaid põhjusi Kölni Eigelsteini linnaosast ära kolimiseks. Kolimisstressis ei tulnud talle enam ükski meelde. Kuhu see Max ometi jäi? Kui kaua aega sai võtta Greta viimine vanaema ja vanaisa juurde? Maxi vanemad olid olnud nõus oma seitsmeteistkümne kuu vanust lapselast kolimispäeval hoidma. Disainistuudiumi lõpetamisest saadik täitis Max aeg-ajalt isa firmas tellimusi. Plahvatusohtlik vastuteene.
„See on neil nagu sõjas ja rahus,” ütles Kiki alati. „Palju sõda, vähe rahu. Relvarahu on vaid siis, kui nad tohivad Gretat hoida.”
Vanavanemate Thalbergide suhe oma peaaegu-miniaga, kes oli nagu välk nende poja ellu sisse löönud, oli keeruline. Arvatavasti pommitasid nad parasjagu Maxi heasoovlike nõuannetega, et veenda teda kolimisasja uuesti läbi mõtlema.
Kikil oli hea meel, et teisipäevanaised teda kolimise juures abistasid. Caroline aitas Kikit kummuti higistama paneval allavedamisel, Eva lammutas raamaturiiuleid laiali ja Judith pakkis Kiki kirevat varanatukest pappkastidesse. Vaid Estelle, kes nägi oma figuuri rõhutavas kombinesoonis kõige rohkem mööblipakkija moodi välja, oli kadunud. Suure tõenäosusega kontrollis ta köögis, kas kaasatoodud šampanja on puhkepausi jaoks juba õige temperatuuriga.
„Igaüks nii, kuidas oskab,” oli Kiki motoks seadnud.
Estelle ei osanud kuigi palju ja tahtis veelgi vähem. Tavaliselt tõi rikas apteekriproua automaatselt ettekäändeks perekondlikud kohustused, enne kui keegi jõudis sõna „kolimisabi” üldse nimetadagi. Pärast seda, kui ta kasupoeg Alexander kolis koos värskelt laulatatud kasuminiaga Kölni, et Estelle abikaasat ettevõtte juhtimisel aidata, tundus talle igasugune kolimine ahvatlevam kui perekonna kokkusaamine.
Tänavalt kostis erutatud häältesuminat. Zekeriya, Kiki türklasest naaber pruudimoeärist, diskuteeris kõnniteel naabruses asuva kihlveokontori külastajatega ko