Kõik, mida ma ei mäleta

Jonas Hassen Khemiri

Noor mees saab autoavariis surma. Kas tegu oli õnnetuse või enesetapuga? Nimetu kirjanik otsustab välja selgitada, mis täpselt Samueli viimastel elupäevadel juhtus. Samueli naabrite, sõprade ja sugulastega tehtud intervjuudest koorub välja portree hoolivast lapselapsest ja truust sõbrast, kelle elus mängisid keskset rolli tema tüdruk Laide ja parim sõber Vandad. Äsja abielu lahutanud Laide soovis rajada varjupaika illegaalselt Rootsis viibivatele perevägivalla ohvriks langenud naistele. Mida enam Samuel teda selles ettevõtmises aitas, seda kaugemaks jäi ta Vandadist, kes sõbra kaotust valusalt üle elas. Seda päevani, mil Samuel ootamatult nii Laide kui ka Vandadi elust kadus. „Kõik, mida ma ei mäleta” on painav jutustus armastusest ja mäletamisest, mis oma täpse stiili ja mängulise ülesehitusega mõjub kui pingeline põnevik. Ema poolt Rootsi, isa poolt Tuneesia päritolu Jonas Hassen Khemirit (snd 1978) peetakse oma põlvkonna üheks olulisemaks Rootsi kirjanikuks. Ta on pälvinud mitmeid tunnustusi, sh 2015. aasta parima Rootsi romaani Augustipreemia „Kõik, mida ma ei mäleta” eest.

Jonas Hassen Khemiri

Kõik, mida ma ei mäleta

Oh na na what’s my name?

RIHANNA

I osa

ENNELГ•UNA

Maja

Naaber pistab pea heki tagant välja ning küsib, kes ma olen ja mis ma siin teen.

*

Tere tulemast. Võta istet. Ausõna, sul pole tarvis karta. Vajuta ainult häirenuppu ja nad on kolmekümne sekundiga kohal.

*

Naaber vabandab, selgitab, et pärast kõike juhtunut on üksnes loomulik, et nad on muutunud pisut umbusklikuks inimeste suhtes, keda nad nägupidi ei tunne.

*

Mul oli endal ka selge ettekujutus sellest, mismoodi siin on. Tead ju küll, rohkem nagu filmis. Jämedad terastrellid, ühes nurgas rõve tualett, kahekordsed narid ja auravad duširuumid, kus peab ette vaatama, et seepi maha ei pillaks. Ma mõtlesin, et hakkan siin kakskümmend neli seitse ringi käima, žiletitera suus, et kõigeks valmis olla. Aga näed ju ise. Rohkem nagu mõni hostel. Inimesed on reläksid. Tualetid puhtad. Isegi töökoda on, kus saab puust asju teha. Mul vedas, et siia sattusin.

*

Naaber kutsub mind kohvi jooma, me läheme koos mööda kruusast nõlva üles, ta sulgeb töötoa ukse ja paneb köögis kohviaparaadi käima. Kurb, ütleb ta ja vangutab pead. Uskumatult kurb lugu, mis siin juhtus.

*

Kaks kuud ja kolm päeva veel. Aga pole hullu. Ma ei mõtle eriti selle peale. Saan siin päris kenasti hakkama. Okei. Aeg on pikk. Aga samas pole mul vaja selle pärast muretseda, kuidas üüri makstud saan. Mida sa teada tahad? Kas alustan sellest, kuidas ma Samueliga tuttavaks sain? Kas tahad kuulda lühikest või pikka versiooni? Sinu valik. Aega mul jagub.

*

Naaber paneb lauale väikesed valged tassid, seab taldrikule Ballerina-küpsiseid. Kellega te veel olete rääkinud? tahab ta teada. Meil on siin ümberkaudu nii palju kuulujutte. Mõned ütlevad, et Samuel oli masenduses ja tal oli juba ammu selline plaan. Teised räägivad, et see oli kõigest õnnetusjuhtum. Mõned süüdistavad kõiges seda tüdrukut, kellega ta koos oli, mis ta nimi oligi? Laida? Saida? Jah, muidugi, Laide. Teised kinnitavad, et süüdi oli see Samueli suurt kasvu sõber, kes vangis istub, see, kes oli raha eest kõigeks valmis.

*

Esimest korda me kohtusime veebruaris kaks tuhat üheksa. Mul oli Hamzaga tööots. Olime saanud vihje, et ühe teatud inimese võib leida ühelt korteripeolt Liljeholmenis. Me sõitsime kohale, andsime kella, ja tüdruk, kes meile avas, ei jõudnud ust kinni panna, enne kui Hamzal oli juba jalg ukse vahel ja jutt jooksis, et me tunneme kedagi, kes tunneb kedagi, ja me oleme tulnud tema uut korterit tähistama. Lõpuks lastigi meid tuppa sooja.

*

Naaber valab tassidesse kohvi, ulatab küpsisetaldriku ja ütleb, et eriti hästi ta Samueli ei tundnud. Aga tema vanaema, teda tundsin ma küll. Kui ikka ollakse kakskümmend aastat kõrvuti majades elan