Viini vennaskond

Ingar Johnsrud

Fredrik Beieri triloogia #1

Norra juhtiva poliitiku tütar Annette Wetre on kadunud. Naine kuulub koos oma kolmeaastase pojaga Oslo lähistel tegutsevasse Jumala Valguse kogudusse. Juhtumi toimik jõuab vaevu politseiuurija Fredrik Beieri lauale maanduda, kui koguduses toimub jõhker massimõrv. Politsei leiab koguduse talust maa-aluse tipptasemel laboratooriumi. Tuleb välja, et koguduse vaga pealispind on pelgalt suitsukate. Annette on kadunud. Sekt on kadunud. Alles on vaid laibad. Fredrik Beier ja noor uurija Kafa Iqbal seisavad silmitsi mõistatusega, mille lahendamise käigus hakkavad pinnale tõusma valgustkartvate poliitiliste vandenõude, viimsepäeva sektide ja terroriaktidega seotud natside sünged saladused. Oslos sündinud Ingar Johnsrud (snd 1974) on õppinud ajakirjandust ja filmiteadust. Ta töötab vabakutselise ajakirjaniku ja kirjanikuna. „Viini vennaskond” on Johnsrudi debüütromaan ja ühtlasi politseiuurija Fredrik Beieri triloogia esimene osa.

Ingar Johnsrud

Viini vennaskond

Igas keerukas kogukonnas, nagu näiteks ka inimeste ühiskonnas, on suur tähtsus valikul ehk selektsioonil. Mida rangem selektsioon, seda parem on liigi jätkusuutlikkus.

Algselt hoolitses taolise parimate ja elujõulisemate liigi eksemplaride valiku tegemise eest loodus ise ja ka inimesed, kes sellega kooskõlas käitusid. Esimesed inimese „sekkumised” ei toimunud mitte looduse vastu, vaid hoopis eesmärgiga hõlbustada looduse tööd. Et need vahendid, mida selleks kasutati, olid karmid, kohati meie mõistes ka jõhkrad, on hoopis teine asi. Küsimus on selles, kas meie aeg, mis on kaldunud hoopis teise äärmusesse, aidates kõike nõrka ja armetut, pole sooritanud uusi kuritegusid, mis on võrreldavad vana barbaarsusega.

    Jon Alfred Mjøeni „Rassihügieeni” sissejuhatus,

В В В В Jacob Dybwadi kirjastus, 1938.

В В В В Jon Alfred MjГёen suri 1939. aastal.

I OSA

1

Hämaras salongis eemaldas stjuardess puutumata jäänud kandiku suitsulõhe, Bosporuse meriahvena ja Viini õunastruudliga. Naise liigutused olid kiired. Nii vilunud, et tal polnud vaja vaadatagi. Samal ajal, kui ta käed tegutsesid, libistas ta pilgu mehele. Stjuardessi näole ilmus sama ilme nagu neil vähestel, kes olid teda lähedalt näinud. Justkui oleks pildil midagi arusaamatult valesti. Kui naine käe šampuseklaasi järele ulatas, võttis mees sellest kinni, nii et naine ehmatades käe eemale tõmbas.

Mees lükkas ettevaatlikult aknaruloo üles. Kaasreisijad magasid. Lennuki tiiva otsas vilkuv tuli heitis aknaklaasile kahvatuid peegeldusi. Kaugel all libisesid mööda kuldsed valgusvihud. Euroopa. Viimasest korrast oli kaua möödas. Ta sulges silmad, libistas nimetissõrmedega üle maski ja naha kokkupuutekoha ning mõtles möödanikule.

Pärastlõunane briis keerutas laisalt tolmu. Põletav päike oli mähitud kahvatusse hallikassinisesse vinesse. Stepp asus tuhande meetri kõrgusel merepinnast ja õhk oli hõre. Õhurõhk madal. Tingimused poleks saanud paremad olla.

Nad lebasid liikumatult kivitrepi varjus vana minaretitorni tipus. Temperatuur väljas lähenes neljakümnele kraadile. Sees oli veidi jahedam. Aga siiski lämmatavalt palav.

Ta puhkas silmi. Pilgutas siis ja vaatas alla varjudesse, teades, et Vaal jälgis tegevust läbi optilise pikksilma. Kohtumine oli kestnud juba peaaegu neli tundi. Kuberneril tuleb peagi hüvasti jätta, kui ta tahab enne pimedat tagasi oma turvalisse koju jõuda.

Vaal koputas talle õlale. Ta teadis, mida see tähendab, ja laadis relva. Surus silma vastu sihikut. Sealt paistis värvimata ja punakaspruun sein. Paljaspäine mees, seljas tume vest ja hele perahan tunban, traditsiooniline rõivas, mida eelistasid paljud afgaani mehed, oli avanud rõduuksed. See oli Hassam. Informaator, kes kuberneri siia oli meelitanud.

Hassam astus kõrvale ja lasi vanemal meesterahval sepistatud rõdule astuda. Kuberner Osmal Abdullah Kamal. Sihikurist libises üle ta pruuni turbani. Üle täidlase halliseguse habeme. Kaks meest seisid näilises vaikuses ja vaatasid