Kus ma olen ja kuidas sina vГµid palju kaugemale jГµuda
Mihkel Raud
See on elulooline eneseabiraamat, mis algab seal, kus lõppes minu romaan „Musta pori näkku”. 21-aastaselt seisin ma lihtsa valiku ees: kas joon veel mõne kuu ja suren ära või keeran pudelile lõplikult korgi peale ja jään ellu. Ma otsustasin elada. Järgneva 25 aastaga sai minust tuntud muusik, edukas kirjanik, nõutud saatejuht ja kardetud talendikohtunik. Selles raamatus tutvustan ma nippe, mida ma kõige selle saavutamiseks kasutasin. Tarvita neid targalt ja sa jõuad palju kaugemale kui mina.
Raud Mihkel
Kus ma olen ja kuidas sina vГµid palju kaugemale jГµuda
Algus
Ma ei unusta seda päeva kunagi. Teismeline koolipoiss andis mulle suure rahvahulga ees niimoodi vastu hambaid, et ma toibun sellest tänaseni.
Mind kutsutakse tihti koolidesse esinema, huvijuhid ja õppealajuhatajad üle Eesti näivad uskuvat, et “õigete” asjade minu suust kuulmine võiks nende õpilasi õppima innustada. Kui mitte just hiilgavalt, siis natuke paremini ehk ometi.
“Räägi, et haridus on vajalik,” palub koolidirektor.
“Rõhuta lugemise olulisust,” annab kirjandusõpetaja enne lastega kohtumist juhiseid.
“Kõnele matemaatika tähtsusest meie e-revolutsioonis,” palub matemaatikaõpetaja.
“Terves kehas terve vaim, on ju?” pilgutab kehalise kasvatuse õpetaja silma, kui järjekordsesse noorukitega täidetud aulasse sisenen.
Mulle meeldib koolides käia. Esiteks olen ma haiglaselt edev, olen kogu elu unistanud jumalaks saamisest ja sadade teismeliste katkematut aplausi kuuldes tekib mul hetkeks kujutlus, et see on mul õnnestunud.
Teiseks meeldib mulle kГјsimustele vastata, isegi kui need koolist kooli Гјha korduvad.
Kuidas tulid mГµttele kirjutada raamat?
Kas see oli lavastatud, kui tüüp sulle superstaari saates vett näkku viskas?
Miks sa poliitikasse läksid?
Miks sa poliitikast Г¤ra tulid?
Kas inimesed, kellest sa “Musta pori näkku” raamatus kirjutasid, vihkavad sind nüüd?
Miks sa “Me armastame Eestit” saates Peeter Ojale kogu aeg halvasti pead ütlema?
KГјsimused on samad, vastused reeglina ka, kuid midagi erilist on igas kohtumises. Ma ei saanud sellest aastaid aru, kuni juhtus midagi ootamatut.
Гњlenurme, 24. november 2014
Olen järjekordsel kohtumisel: Ülenurme gümnaasium, saal lapsi täis nagu alati. Küsimused ikka samad ja mina enam-vähem vormis. Pole olemas niisugust torukübarat, millest mustkunstnik Raud lihavõttejänest välja ei tõmbaks. Isegi “miks su naine kakskümmend aastat noorem on?” ja “kas on ilus superstaari saates noorte unistusi purustada?” ei suuda mind kõigutada.
“Jajah,” vastan ma esimesele, “eks sinugagi võib samamoodi minna, võib-olla on su tulevane naine praegu kolmekuune.” Noored lõugavad naerda. Ja teisele ütlen: “Oma unistuse suudab purustada ikka inimene ise. Eriti siis, kui ta viisi ei pea ja lauljaks üritab saada.”
Äkki tõuseb aga viimases reas käsi.
“Aga palun,” annan ma sõna krussis juustega kõurikule.
“Mul on sulle küsimus,” teatab noormees. Nad ütlevad mulle alati sina ja ma tõlgendan seda märgina enda nooruslikkusest, millele ma igal kohtumisel teadlikult mängin.
“Tulista, küll ma ellu jään!” vaimutsen ma vastu.
Ja siis ta tulistab. Täpselt nagu ma palunud olin.
“Mis mõttega sa siia tulid?”
Saal on haudvaikne. Ma ei suuda Гјhtegi head vastust leida ja Гµige vastus on halb. Direktor kutsus, vГµiksin ma Г¶elda, aga ei Гјtle, sest ta ei kutsunud. Ma ise trГјgisin.
Käib valimiskampaania ja ma kandideerin Tartus riigikokku. See tähendab, et tuleb igal pool nähtav olla, kaasa arvatud koolid Tartus ja selle lähiümbruses. Enamik õpilasi valida ei saa, kuid kampaaniameister ütles, et kui laps läheb koju ja räägib seal, et “meil käis Mihkel Raud koolis, küll ta on lahe vend!”, siis valivad ema ja isa just nimelt Mihkel Rauda. Mis on muidugi täielik jama, aga seda ma sel hetkel veel ei tea.
Ma olen halvatud, sest noorhärra küsimus oli täpne ja terane. Võimalik, et täpseim ja teraseim, mi