Daniel Stein, tõlkija. Sari „Punane raamat“
Ljudmila Ulitskaja
Maineka vene kirjaniku Ljudmila Ulitskaja romaan räägib tõsielulistel sündmustel põhineva loo vend Daniel Steinist, endisest Gestapo tõlgist ja hilisemast katoliku preestrist, kes oskas tõlkida kõiki keeli, kaasa arvatud see keel, millega kõneleb inimestega Jumal.
Ljudmila Ulitskaja
Daniel Stein, tõlkija. Sari „Punane raamat“
Ma tänan Jumalat, et mina räägin keeltega rohkem kui teie kõik! Aga ma tahan koguduses pigemini rääkida viis sõna oma mõistusega, et ka muid õpetada, kui kümme tuhat sõna keeltega.
    Pauluse esimene kiri korintlastele 14:18–19
ESIMENE OSA
1
Detsember 1985, Boston
Ewa Manukyan
Alati ma külmetan. Külmatunne ei lahku kontidest isegi suvel rannas, põletava päikese all. Vahest sellepärast, et sündisin metsas, talvel, ja minu esimesed elukuud möödusid ema kasuka küljest rebitud varrukas. Ma poleks ülepea pidanud ellu jääma, nii et kui elu peaks kellegi jaoks olema kingitus, siis olen see mina. Ainult et ei tea, kas mul seda kinki ikka vaja oli.
Mõnede inimeste endamäletamine lülitub sisse väga varakult. Minu oma algab teisest eluaastast, katoliikliku orbudekodu aegadest. Mulle on alati olnud tähtis teada, mis toimus minu ja minu vanematega kõigil noil aastail, mida ma ei mäleta. Üht-teist sain teada vanemalt vennalt Witekilt. Kuid ta oli noil aastail liiga väike, ja mälestused, mis ma talt päranduseks sain, ei taasta kogu pilti. Ta kirjutas haiglas pool koolivihikut täis – jutustas mulle kõigest, mida mäletas. Siis me ei teadnud, et ema elab. Vend suri kuueteistaastaselt veremürgitusse, enne ema sunnitöölaagrist naasmist.
Dokumentidesse on minu sünnipaigaks märgitud Emski linn. Tegelikult on see minu eostamise paik. Ema põgenes Emski getost 1942. aasta augustis, kuuendal raseduskuul. Temaga koos oli minu kuueaastane vend Witek. Sündisin Emskist sajakonna kilomeetri kaugusel läbimatutes metsades, getost põgenenud juutide sala-asulas, kes varjasid ennast seal kuni Valgevene vabastamiseni augustis 1944. See oli partisanisalk, ehkki tegelikult polnud mingit salka, vaid kolmsada sakslaste okupeeritud maal ellu jääda üritavat juuti. Kujutan ette, et relvastatud mehed pigem kaitsesid seda mullast linna naiste, vanakeste ja mõnede ellujäänud lastega, kui et sõdisid sakslastega.
Minu isa, nagu ema mulle palju aastaid hiljem jutustas, oli getosse jäänud ja seal hukkunud – kõik geto asukad lasti mõned päevad pärast teiste põgenemist maha. Ema rääkis mulle, et isa oli lahkumisest keeldunud, arvates, et põgenemine ainult ärritab sakslasi ja kiirendab arveteõiendamist. Ja siis oli minu lapseootel ema Witeki võtnud ja minema läinud. Geto kaheksasajast elanikust julgesid tookord põgeneda vaid kolmsada.
Getosse olid kokku aetud elanikud Emskist ja juudid ümberkaudsetest küladest. Ema polnud kohalik, kuid polnud sellesse kanti sattunud ka juhulikult, vaid oli saadetud Lvovist kui sidepidaja. Ta oli kirglik kommunist. Witeki oli ta saanud kolmekümne kuuendal aastal Lvovi vanglas ühe oma partei seltsimehega, minu aga ühe teise mehega, kellega ta tutvus getos. Ma pole oma elus kohanud naist, kellel oleks emaduseks vähem eeldusi. Arvan, et mina ja Witek sündisime ainult rasedusvastaste vahendite ja abordivõimaluste puudumise tõttu. Nooruses vihkasin teda, siis olin palju aastaid äraolevas hämmingus ning kuni tänase päevani talun vaevu temaga suhtlemist. Mida juhtub, jumal tänatud, äärmiselt harva.
Iga kord, kui ma emale mineviku kohta mõne küsimuse esitan, läheb ta marru ja hakkab karjuma; jään tema silmis igavesti apoliitiliseks väikekodanlaseks. Olen jah selline. Kuid ma olen sünnitanud lapse ja tean täpselt: kui laps tuleb, alistub naise elu sellele asjaolule. Suuremal või vähemal määral. Ainult mitte tema puhul. Ta on parteimaniakk.
Kuu aega tagasi tutvustati mind Ester Gantmanile. Selline imeline läbipaistev mutike, väga helge, sinetatud hallide juustega. Ta on Karini sõber, nad töötasid kunagi koos mingis heatege