Geniaalsed linnud

Jennifer Ackerman

Pikka aega on üldiselt arvatud, et linnud on lollid. Õela pilgu ja pähkliajuga. Viimase kahekümne aasta jooksul on aga tulnud hulganisti näiteid linnuliikidest, kes on vaimselt võimelised primaatide sarnasteks saavutusteks. On lind, kes suudab emaste ligimeelitamiseks luua marjadest, klaasitükkidest ja õitest värviküllaseid kujundeid. On liik, kes lahendab klassikalise mõistatuse sama kiiresti kui viieaastane laps, ja liik, kes on lukkude lahtimuukimise ekspert … Intelligentsus on kahtlane mõiste isegi Homo sapiens´i puhul – seda on raske määratleda ja keeruline mõõta. Üks psühholoog kirjeldab seda kui võimet õppida või saada kasu kogemuste abil, teine aga kui võimet omandada võimeid. See raamat on katse mõista geniaalsuse eri vorme, mis on teinud linnud nii edukaks. Jennifer Ackerman (snd 1959) õppis kirjandust Yale´i ülikoolis ning on kirjutanud palju populaarteaduslikke artikleid ja raamatuid. “Geniaalsed linnud” valiti 2016 mitmete väljaannete poolt aasta kõige paremate raamatute hulka ja on ilmumas paljudes keeltes.

Jennifer Ackerman

Geniaalsed linnud

Karlile, kГµigest sГјdamest armastades

SISSEJUHATUS

GENIAALSED LINNUD

Pikka aega on üldiselt arvatud, et linnud on lollid. Õela pilgu ja pähkliajuga. Tiibadega roomajad. Tuvipead. Kalkunid. Nad lendavad akendesse, nokivad omaenda peegelpilti, satuvad suminal kõrgepingeliinidesse, hävitavad end ise juhuslikult.

Keel peegeldab meie lugupidamatust. Miski, mis on väärtusetu või ebaatraktiivne, on lindudele. Peibutuspart on poliitik, kes kandideerib vaid valijate häälte ligimeelitamiseks. Munema tähendab mõttetut viivitamist. Kaagutamine on asjatu õiendamine. „Ära kire enne koitu“ tähendab, et enneaegselt pole mõtet hõisata. Väljend linnuaju võeti inglise keeles kasutusele arutu, tobeda või tuisupäise inimese kohta 1920ndate alguses, kuna arvati, et linnud on pelgalt lendavad, nokkivad automaadid, kelle mõistus on nii tilluke, et neil puudub üldse mõtlemisvõime.

See arvamus on korstnasse lennanud. Viimase kahekümne aasta jooksul on väliuuringutelt ja laboritest üle maailma tulnud hulganisti näiteid linnuliikidest, kes on vaimselt võimelised saavutusteks, mida on leitud primaatidelt. On lind, kes suudab emaste ligimeelitamiseks luua marjadest, klaasitükkidest ja õitest värviküllaseid kujundeid, ning lind, kes peidab kuni kolmkümmend kolm tuhat seemet kümnetele ruutkilomeetritele ja mäletab mitme kuu pärast, kuhu ta need pani. On liik, kes lahendab klassikalise mõistatuse sama kiiresti kui viieaastane laps, ja liik, kes on lukkude lahtimuukimise ekspert. On linde, kes suudavad loendada ja lahendada lihtsaid matemaatikaülesandeid, valmistada ise tööriistu, end muusika rütmis liigutada, on võimelised aru saama füüsika põhitõdedest, mäletama möödunut ja planeerima tulevikku.

Varem olid tähelepanu keskpunktis teised loomad, kelle taiplikkus on inimesele väga lähedane. Šimpansid valmistavad väiksemate primaatide jahtimiseks okstest odasid ning delfiinid suhtlevad keerulise vilede ja klõpsatuste süsteemi abil. Suured ahvid lohutavad üksteist ja elevandid leinavad lähedaste kaotust.

Nüüd on linnud samuti rambivalgusse pääsenud. Uute uuringute tulv on vanad arvamused ümber lükanud ning inimesed hakkavad viimaks tunnistama, et linnud on palju intelligentsemad, kui me arvatagi oleme osanud – paljuski on nad lähedasemad meie primaatidest kui oma roomajatest sugulastele.

1980ndate alguses näitas võluv ja kaval aafrika hallpapagoi Alex koos teadlase Irene Pepperbergiga maailmale, et mõnede lindude vaimsed võimed näivad võistlevat primaatidega. Enne kui Alex ootamatult kolmekümne ühe aastasena suri (see on pool tema oodatavast elueast), oli ta inglise keeles omandanud sadadest esemete, värvide ja kujundite nimetustest koosneva sõnavara. Ta tegi vahet numbrite, värvide ja kujundite liikidel sama ja erinev. Ta võis vaadata kandikut, millele