Kolm minutit

Börge Hellström

Anders Roslund

MÕLEMAD POOLED EELDAVAD TA LOJAALSUST. MÕLEMAD POOLED MÕISTAVAD TA SURMA. Ta imbus sügavalt organiseeritud kuritegevusse, lausa vanglamüüride vahele välja. Ta paljastati ja jäeti surema. Selleks et ellu jääda, oli tal aega kolm sekundit. Kolm aastat hiljem on Piet Hoffmann jätkuvalt koos perega pagenduses – oma kalli naise Zofiaga, kellele ta ei saa enam valetada, ja poegade Hugo ning Rasmusega. Nüüd on ta Rootsist kaugel eemal imbunud – Ameerika politseivõimude korraldusel –sügavale kokaiinimaffia südamikku. Teda ootab taas kord kohtumine kriminaalkomissari Ewert Grensiga. Aga seekord võitlevad nad samal poolel. Ja elu lahutab surmast kolm minutit. Piet Hoffmann naaseb esmaklassilises trilleris, mille tegevus ulatub Rootsist USAsse ja Colombiasse. Raamat on eraldiseisev jätkuteos rahvusvahelisele menukile „Kolm sekundit”, Roslund&Hellströmi seitsmendale raamatule. „Kolm sekundit” tunnistati Rootsi parimaks kriminaalromaaniks, pälvis Suurbritannia parima tõlketeose Daggeri auhinna ning sai rohkesti kiitust nii Rootsi kui ka rahvusvahelises ajakirjanduses. 2018. aastal valmib USAs „Kolme sekundi” alusel samanimeline mängufilm (režissör Andrea Di Stefano), kus peaosi mängivad Ana de Armas, Rosamund Pike ja Joel Kinnaman. Anders Roslundi taust on Rootsi riiklikus televisioonis, kus ta käivitas muuhulgas kultuuriuudiste programmi Kulturnyheterna. Börge Hellström oli kriminaalselt karistatute rehabiliteerimisega tegeleva ühingu KRIS üks asutajatest. Nad kohtusid, kui Anders produtseeris dokumentaalfilmi, ja nende ühisest huvist kriminaalhoolekande, kuritegevuse, karistuse ja ohvrile kahju hüvitamise vastu sündisid jagatud kirjaniketee ja mõtted, mis kujundasid Roslund&Hellströmi raamatud. Kes on halb, kes on hea? Kel on õigus, kes eksib? Kes on kurjategija ja kes ohver või on mõlemad seda ühteaegu? ROSLUND&HELLSTRÖM soovivad oma kriminaalromaanidega lugeja meelt lahutada, aga ka peegeldada ühiskonda ja jagada teadmisi reaalsusest, mida enamik ei tunne.

Anders Roslund, Börge Hellström

Kolm minutit

Alati Гјksi

TÄNA ON hea päev. Mõnikord lihtsalt tead seda.

Kuum nagu eile ja nagu tuleb hommegi. Aga hingata on kerge, äsja sadas ja ta tõmbab pikkade sõõmudega õhku kopsudesse ning hoiab hinge kinni, laseb õhul kurgus settida ja hingab siis aegamisi välja.

Ta astub maha kord punast värvi olnud linnaliinibussist, mis väljus tunni aja eest Comuna 13 linnaosas San Javieri bussipeatusest: mõned kõrghooned, siis hulganisti madalamaid ja siis need osaliselt seinteta majad kõige kaugemal eemal. Leidub neid, kes ütlevad, et see linnaosa on kole, aga tema nii ei arva, ta ju elab seal ja on elanud kõik üheksa eluaastat. Ja seal lõhnab teistmoodi. Mitte nagu siin, kesklinnas. Siinne lõhn pole tuttav – see on põnev. Suur turuplats, mis on siin tõenäoliselt alati olnud. Täpselt nii nagu kalalett ja lihalett ja juurviljalett ja puuviljalett ja need väikesed, väikesed restoranid, kus on ruumi kolmele või ehk neljale. Aga inimesed, kes trügivad, kes ähivad ja puhivad – nemad ei ole ju küll alati olemas olnud? Inimesed ju sünnivad ja surevad ning vahetuvad. Praegu on olemas küll just need, keda ta näeb, aga kui ta suureks kasvab, on nii mõnedki neist juba lahkunud ja teised asemele tulnud. Nii need asjad käivad.

Camilo kõnnib risti üle väljaku ja läbi kitsaste käikude edasi La Galeríasse. Siin on veel rohkem inimesi. Ja natuke räpane. Aga õunad ja pirnid ja banaanid ja virsikud on värvide vaheldudes nii toredasti kuhjades. Ta komistab otsa ühele vanamehele, kes ta peale ropendama hakkab, ja nihkub siis suurtele tumesinistele viinamarjakobaratele liiga lähedale, nii et need maha kukuvad, ta korjab need ruttu kokku ja sööb nii palju, kui jõuab, sest siis hakkab naine, kes on ema moodi, samamoodi roppusi karjuma nagu enne vanameeski, aga ta ei kuule neid, ta on juba järgmise leti ääres ja siis juba järgmise ja järgmise. Kui ta on möödunud vi