Elu pärast elu. Esimene uurimus, mis heitis valgust surmalähedastele kogemustele

Raymond Moody

40 aastat tagasi esmakordselt trükivalgust näinud raamatu „Elu pärast elu“ ilmumine sai pöördeliseks sündmuseks, millest alates räägitakse hinge surematusest ja surmajärgsest elust kui nähtustest, mille kohta on hulk tõendeid ja mida on võimalik uurida teaduslike meetoditega. Raymond Moody uurimused on avanud meile täiesti uue vaate elule ja surmale ning lisanud meie keelepruuki mõiste „surmalähedane kogemus“. Küsimusele, miks selliseid avastusi varem ei tehtud, annab Moody lihtsa vastuse: „Meditsiin ei olnud piisavalt kaugele arenenud ja meedikutel polnud kasutada tänapäevaseid elustamisvahendeid – kliinilise surma üle elanud inimesi, kes meile surmajärgsest elust kõneleda saavad, poleks varem suudetud päästa. „Elu pärast elu“ on lootusrikas teos, mis leevendab surmahirmu ja leina.

“Dr Moody pöördeline teos on teinud tuntuks mõiste “surmalähedane kogemus” ja osutanud, et inimesed on rääkinud sarnastest kogemustest juba aastatuhandeid kõikjal maailmas … Ta on laiendanud teaduslikku arusaama teadvuse olemusest ja kogu eksistentsist. Tänu dr Moodyle pole inimkond enam kunagi endine.” Eben Alexander, MD Raymond A. Moody Jr, PhD, MD on kogu maailmas tuntud teadlane, lektor ja uurija, keda peetakse parimaks asjatundjaks surmalähedaste kogemuste vallas.

Raymond A. Moody Jr., M.D.

Elu pärast elu

George Richie’le, MD,

ja tema kaudu Гњhele,

keda ta soovitas

EessГµna

Niinimetatud meele-keha debatt on jätkuv diskussioon füüsilise maailma ja meie vaimsete kogemuste seose üle. Mis on teadvus? Mis on mateeria? Kuidas meel ja mateeria üksteist mõjutavad? Kas üks neist on basaalne ja teine selle tõttu tekkinud või tegutsevad mõlemad kõrvuti? See arutelu on täpselt teaduse, filosoofia ja teoloogia keskmes – tegelikult on see kõikide meie põhiliste eksistentsi kohta käivate küsimuste keskmes. Selles valguses pole ka ehk ime, et tormiline arutelu on kestnud juba üle kahekümne viie sajandi. Üllatav on see, kui vähe edusamme on selles küsimuses enam kui saja inimpõlve vältel tehtud.

Kuid inimkond on jõudnud tupikust radikaalse muutuse lävele – muutuse, mis lõpuks ometi lubab meil teha märgatavaid edusamme mõistmaks kogu eksistentsi olemust, mis on olnud nii kiivalt varjatud kogu aastatuhandeid kestnud arutelu vältel. Kui tuleviku ajaloolased dokumenteerivad inimkonna püüdlusi mõista oma kohta universumis, näevad nad otsustavat pöördepunkti 1975. aastal ilmunud raamatus “Elu pärast elu”, mille autoriks oli dr Raymond Moody.

Selles pöördelises teoses on dr Moody koondanud oma terase filosoofilise ja teadusliku mõtte nendele kummalistele kogemustele, millest olid talle rääkinud sajad surma piirilt naasnud patsiendid. Nende kogemuste sarnasus oli tema arvates muljetavaldav. Kuigi patsiendid võisid olla erinevat usku ning omada erinevat meditsiinilist ja kultuurilist minevikku, leidus nende meenutustes ühiseid jooni, mis veensid, et see teema on uurimist väärt ning suudab vastu pidada ka teaduslikule kontrollile. Moody on teinud tuntuks termini “surmalähedane kogemus” ning toonud esile, et samu kogemusi on inimesed kirjeldanud juba aastatuhandeid üle kogu maailma.

Järelemõtliku ja kaalutleva teadlasena on dr Moody alati säilitanud ettevaatliku, kuid eelarvamusteta skepsise selle suhtes, mida need kogemused seoses meie eksistentsiga tegelikult tähendavad, eriti kui asi puudutab seda küsimuste küsimust: kas hing jääb püsima pärast keha surma? Läks aastakümneid, enne kui ta avas ennast võimalusele, et säärased juhtumid võivad ka päriselt pakkuda mingit sorti “tõestust” selle kohta, et surmajärgne elu on olemas. Ta on läbi ja lõhki skeptik.

Ajani, mil “Elu pärast elu” andis meditsiinitöötajatele konteksti, kuhu surmalähedased kogemused paigutada, olid patsiendid, kes oma kogemusi teistega jagasid, alati saanud arvamuse osaliseks, et tegemist oli vaid sureva aju viguriga, hallutsinatsioonig