Verekuu

Markus Lutteman

Kallim kui kuld või kokaiin Ühe Rootsi loomaaia emaselt ninasarvikult eemaldatakse mõlemad sarved. Kolm meest leiavad end korraga ülemaailmsest salakaubitsejate ja korrumpeerunud diplomaatide võrgust: maailmakuulus rokitäht Rob Chazey, kes on kaotanud elu mõtte ega suuda enam oma sisemist tühjust taluda, vaesuses virelev aafriklane Daniel, kes ei saa enam oma lapsi toita, ja noor vietnamlane Than Vu, kes teeks kõik, mis tema võimuses, et oma unistuste naist endale võita. Neile lisandub Lõuna-Aafrika reservaadis töötav Thabisa, kes peab sisemist võitlust oma moraalsete põhimõtete ja vaesuse vahel, ent kellest saab olude sunnil Rob Chazey ainus liitlane võitluses ninasarvikute elu eest. Sellest tekib jaht, millest keegi kergelt ei pääse – ning viimaks pole enam selge, kes on jahimees ja kes saak … „Verekuu” on rahvusvaheline triller seadusevastasest ninasarviku sarvedega kaubitsemisest. See on terava sulega kirjutatud põnevik, mis kirjeldab üht maailma räpaseimat ja ohtlikemat äri, halastamatut mängu hävimisohus loomade ja inimeludega.

Originaali tiitel: Markus Lutteman Blodmåne Norstedts 2016 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma Kujundanud Toomas Niklus © Markus Lutteman, 2016 by agreement with Grand Agency © Tõlge eesti keelde. Raili Väin, 2018 ISBN 978-9985-3-4276-3 ISBN 978-9985-3-4535-1 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

Hannale ja Agnesele

Hacking body parts of living animals for calculated financial gain places humans in a behavioural class on their own at the bottom of the pile.

RICHARD PEIRCE,

SHARK CONSERVATION SOCIETY ESIMEES

The rhino’s greatest misfortune is that he carries a fortune on his nose.

LEE M. TALBOT,

MAAILMAKUULUS Г–KOLOOG

JA ENDINE IUCN-i PEADIREKTOR

KolmГҐrdeni loomaaed, Rootsi

Külm öövihm sabiseb nokamütsile ja kulub mõni hetk, enne kui Alva Axelsson aru saab, mis teda poolelt sammult peatuma pani. Tumedad porised veenired voolavad ümber tema kingade, vedades kallakust alla õlekõrsi ja loomatoitu. Ja veel midagi. Sigaretikoni.

Ta keerab hallile tallihoonele selja ja saadab koni pilguga, kui see nõlvakust alla kandub. Ükski teine talitaja ei suitseta, nii et kes on siin käinud? Võib-olla mõni ajakirjanik, kellele siin õhtul ringkäik tehti. Idioot, kes ei jaksanud koni prügikasti viia.

Inimesed muutuvad aina hüsteerilisemaks, nad on kabuhirmul, et miski võib kahe silma vahele jääda. Kuigi neil on veel kaks kuud aega. Alva rääkis sellest eilehommikusel koosolekul Kolosseumis oma kolleegidega. Nad arutasid läbi plaani, kuidas peatse inimeste tulvaga toime tulla.

Pressiosakond on juba kihama löönud. CNN helistab peaaegu iga päev ja käib neile peale, samuti Rootsi õhtulehed. Ent siiamaani on nad vaid National Geographicu ja BBC-st David Attenborough’ võttegrupi sisse lasknud.

Tegelikult on see Гјsna Г¤ge, mГµtleb Alva, et maailma kГµige unikaalsem sГјnnitus just siin teoks saab.

Juba aasta eest, kui Kolmårdeni loomaaed tuli välja uudisega, et Zoela on tiine, olid meediafirmad loomaaias tungelnud. Alva oli siis mõelnud, et stressis võttegruppide karjainstinkt oli paeluvamgi kui see, mida ta oli Kolmårdeni loomade juures näinud, aga samas mõistis ta neid. Maailmas veel alles olevate ninasarvikute kurb lugu vajas lootusekiirt – ja tänu Zoelale oli neil nüüd see olemas.

Vana hea Zoela, üks maailma neljast allesjäänud põhjapoolsest laimokk-ninasarvikust. Et tal nii kõrges eas oli õnnestunud tiineks jääda, oli kahtlemata maailmatasemel sensatsioon.

Katsed kahe teise emasloomaga ühes Keenia reservaadis olid ebaõnnestunud, ja äärepealt oleks nii läinud ka Zoelaga. Aga viimaks oli kahekümne kolme aastane emasloom siiski viljakusravile allunud, ja kui esimesed ultrahelipildid näitasid tema üsas elus loodet, oli Kolmårdeni direktor šampusekorgid lendu lasknud.

Mingi kolin tallist paneb Alva vГµpatama.

Kas keegi ninasarvikutest puksib aeda? See pole nende moodi, eriti veel kell po