Oota mind ombupuu all

Santa Montefiore

Sofia Solanas kasvab üles traditsioonilises kõrgkihi peres keset Argentina pampat. Kuna tema iirlannast ema pöörab tütrele väga vähe tähelepanu ja tegeleb üksnes oma poegade ümmardamisega, siis kasvab Sofia jonnakaks ja isepäiseks tüdrukuks. Kui Sofia teismeeas armub, muudab see tema elu täielikult. Kuna kogu loost võib perekonnale ainult pahandusi ja häbi tulla, siis saadab ema tütre Euroopasse. Sellest reisist kujuneb Sofia jaoks kahekümneaastane pagendus. „Oota mind ombupuu all” on kaunite maastike taustal lahti hargnev haarav ja romantiline perekonnasaaga, kus leidub nii allasurutud kirgi ja väiklust kui ka suuremeelsust ja kustumatut armastust. Santa Montefiore sündis 1970. aastal Inglismaal ja kasvas üles Hampshire’i krahvkonnas. Ta on abielus ajaloolase Simon Sebag Montefiorega ja nad elavad oma kahe lapsega Londonis. Viimati on eesti keeles ilmunud tema romaanid „Naine Pariisist”, „Itaalia kosjasobitaja” ja „Kõrvalehüpe”.

Santa Montefiore

Oota mind ombupuu all

Minu armastatud Sebagile

Tänuavaldused

Tahaksin kogu südamest tänada Argentina perekonda, kes mu enda hulka vastu võttis. Nad jagasid minuga oma kodu ja kodumaad ning õpetasid mind mõlemaid armastama. Ilma nendeta oleks see raamat jäänud kirjutamata.

Samuti tahaksin tänada oma sõpra Katie Rocki, agenti Jo Franki ja toimetajat Kirsty Fowkesit nende hindamatute nõuannete ja toetuse eest ning oma ema tema mälestuste eest.

Solanaste sugupuu

Esimene peatГјkk

Kui sulen silmad, näen Argentina pampa viljakaid tasandikke. Maa peal ei ole teist sellist paika. Avar silmapiir ulatub miilide kaugusele – me istusime tihti ombupuu[1 - Argentina rohumaadel kasvav 7–9 meetri kõrgune laia võra ja tiheda lehestikuga puu (Phytolacca dioica), millel on valged õied ja putukaid peletav ebameeldiv lõhn. Tlk.] otsas ning jälgisime, kuidas päike horisondi taha kaob ja tasandiku nagu meega üle kallab.

Lapsena ei olnud mul ümbritsevast poliitilisest kaosest aimugi. See oli aeg, kui kindral Perón viibis maapaos; ärevad aastad 1955–73, mil sõjaväelased valitsesid riiki nagu poliitilise võimuga pasjanssi mängivad asjatundmatud koolipoisid. See oli sissisõja ja terrorismi sünge aeg. Kuid meie rantšo Santa Catalina oli nagu väike oaas, mis asus pealinnas aset leidvatest mässudest ja masendavast vägivallast kaugel. Oma nõidusliku puu otsast silmitsesime me armastaval pilgul maailma, kus kehtisid vanamoodsad väärtused ning kulges traditsiooniline perekonnaelu, mida mitmekesistasid traavivõistlused, polo ja suvises silmipimestavas päikesepaistes toimuvad kauakestvad loiud grillipeod. Rantšo piiride taga käärivatest rahutustest andsid märku ainult meie ihukaitsjad.

Minu vanaisa Dermot O’Dwyer ei uskunud, et ombupuul on võluvägi. See ei tähenda aga, nagu poleks ta olnud ebausklik, sest ta peitis oma napsipudeli igal õhtul uude kohta, et majavaime ninapidi vedada. Ta lihtsalt ei mõistnud, kuidas üks puu võib mingisugust väge omada. „Puu on puu,” ütles ta iirlase moodi sõnu venitades, „ja ei midagi muud.” Aga tema ei olnud üles kasvanud Argentina pinnal; nemad koos minu emaga olid siin võõrad ega sobinud siia üldse. Ta ei tahtnud isegi, et teda maetaks meie perekonna hauakambrisse. „Ma olen mullast võetud ja lähen sinna ka tagasi,” armastas ta öelda. Niisiis maeti ta koos oma napsipudeliga tasandikule – arvan, et ta tundis ikka veel muret, kuidas majavaime üle kavaldada.

Ma ei suuda kujutada Argentinat ette ilma selle pahkliku puuta, see kerkib minu mõtetest targa ja kõiketeadvana nagu mingi oraakel. Tean nüüd, et minevikku ei saa eales tagasi, kuid see vana puu hoiab oma harude vahel kõiki toonaseid mälestusi ja tulevikulootusi. Nagu kivi keset jõge, jäi ombu ikka ühesuguseks, samal ajal kui kõik muu tema ümber muutus.

Lahkusin Argentinast 1976. aasta suvel, kuid niikaua, kuni minu süda lööb, kanduvad need löögid kajana üle s