Hullumeelsed ja geniaalsed aastad В«Top GeariВ» telgitagustes
Richard Porter
13 aastat, 22 seeriat ja 175 saadet oli Richard Porter „Top Geari” toimetaja, alates esimesest nõrgukesest pilootsaatest 2002. aastal kuni 2015. aasta maikuus salvestatud viimase saateni, mida juhtisid Jeremy Clarkson, Richard Hammond ja James May. Koos veedetud aja jooksul hävitasid nad autosid, algatasid diplomaatilisi intsidente, süütasid haagissuvilaid, peaaegu hukkasid ühe oma saatejuhi ning suutsid imekombel muuta viletsa BBC Two autosaate Emmyga pärjatud ja rekordeid purustavaks publikumagnetiks. See raamat pajatab lugusid ühe läbi aegade edukaima telesaate telgitagustest: murtud luudest, lendavatest autodest, vihastest maakatest ning Jeremy Clarksoni salajasest hüüdnimest. Richard Porter paljastab ekraanitaguseid katastroofe, mis olid koomilisemad kui mis tahes ekraanile jõudnud palad, ning selgitab, mida tähendas töötamine isehakanud „jõulises autosaates”, millest kogemata sai üleilmne fenomen. Richard Porter töötas koos Jeremy Clarksoni, Richard Hammondi ja James Mayga 13 aastat toimetajana BBC saates „Top Gear” ning toimetuse kaastöötajana ajakirjas Top Gear. 288 lk
Richard Porter
Hullumeelsed ja geniaalsed aastad В«Top GeariВ» telgitagustes
Julesile ja Dylanile
Sissejuhatus
Tere! Minu nimi on Richard. Kolmteist aastat, 22 seeriat ja 175 saadet olin ma skriptitoimetajaks saatele, millest juhtumisi sai maailma suurim autosaade.
Kui hakkasime 2002. aastal uues formaadis „Top Geari” tegema, alustades paari katastroofilise pilootsaatega, polnud meil aimugi, et meie siirad, ehkki sageli ebapädevad jõupingutused saavad terves maailmas sedavõrd populaarseks. Tahtsime lihtsalt teha enneolematut autosaadet. BBC2 kostis, et see on piisavalt auahne plaan ja kui me suudame koguda kolm miljonit vaatajat, oleksid nemad väga rahul. 2015. aastaks oli meil televisiooni ja iPlayeri peale kokku juba ainuüksi Ühendkuningriigis ligi kümme miljonit vaatajat ning üle maailma umbes kolmsada viiskümmend miljonit vaatajat.
Alguspäevil piirdusime heal meelel lihtsalt sellega, et testisime Inglise maapiirkondades keskmise suurusega Mazdat. Lõpupoole tegime lühifilme miljon dollarit maksvate superautodega. Alguses kutsusime saatesse igasuguseid väiksema kaliibriga staarkülalisi, kes meie arvates võisid olla pisutki autodest huvitatud. 15. seerias võõrustasime juba Tom Cruise’i. Esimesed paar seeriat salvestasime otse võttepaikades, ilma et keegi oleks kulmugi kergitanud ja ilma et oleksime rahvahulki ligi meelitanud. Kümmekond aastat hiljem pidime palkama turvameeskondi, et ärevuses rahvahulki eemale hoida, ning see kehtis samahästi nii Monte Carlo kui ka Macclesfieldi kohta.
Saate tegemise ajaloo vältel ajasid meid vahel taga vihased rahvajõugud, me põhjustasime ajalehtedes hüsteerilisi pealkirju ning oleksime ühe oma saatejuhtidest peaaegu hukanud. Samas me vaidlesime, jagelesime, tegime vigu ja lõbutsesime ohtrasti.
Selles raamatus püüan heita pilgu tollesse hullumeelsesse ja peadpööritavasse, totakasse BBC2 autosaatesse, mis „Guinnessi maailmarekordite” järgi sai kogu planeedi vaadatuimaks dokumentaalsaateks. Saate jaoks, kus ei olnud peaaegu mitte midagi dokumentaalset, oli see suur saavutus.
Tegu ei ole ammendava ülevaatega „Top Geari” ajaloost, sest ma ei tea mitte midagi filmikaamerate objektiividest, ma ei mäleta tolle kõigile meeldinud saatelõigu taustal kõlanud laulu pealkirja ja praegu ei meenu mulle, miks me kunagi Ferrari 458 Specialet ei kajastanud.
Teisest küljest mäletan ma hästi, kes soovitas meil koosseisulist võidusõitjat kutsuda nimega Stig; mäletan, kui olin Jeremyga raevukalt tülis ning jäin lõksu naan-leiva taha; mäletan, kes meie meeskonnast tuli lagedale vaimuka, ehkki idiootse ideega võtta saatele oma koer. Ühesõnaga kui sellised asjad teile huvi pakuvad, siis lugege edasi.
Kui ei paku huvi, siis ärge muretsege: tõenäoliselt saate telerist näha „Top Geari” kordussaateid.
Vana „Top Gear”
Kui juhtute olema väga noo