Г–ine Innsbrucki rong

Denyse Woods

Öises Innsbrucki rongis kohtuvad juhuslikult endised armastajad Richard ja Frances – neli aastat pärast nende mõistatuslikku lahkuminekut rongireisil läbi Sudaani kõrbe tohutute avaruste. Nad räägivad kumbki oma loo hirmust, segadusest ja kaotusest, püüdes lahti harutada tõde juhtunu kohta ja seistes silmitsi kibeda võimalusega, et üks neist valetab.

Kui nende rong läbi pika unetu öö vuhiseb, kuulab kolmas reisija nende jutuajamist pealt, olles hüpnotiseeritud keerulisest dialoogist, mis tungib põhjalikult tõe olemusse ja jutustajate isikupärasse.

Armastuse ja kahtluste loona on „Öine Innsbrucki rong” tulvil piinavaid mõistatusi ja esmaklassilise psühholoogilise põnevusromaani pinget.

Denyse Woods

Г–ine Innsbrucki rong

Ja inimesed armastuse rГјГјs on pillutatud nelja tuule poole

Ilma mingi pГµhjuseta

PГµhjuseta, mida oskaksin Г¶elda.

    Denis Devlin, „Little Elegy“

Tänuavaldused

Kõige soojem tänu järgmistele inimestele: Michael Palin, Sir Alex Stirling, Sally Ann Baynard, Cormac Gordon, Antony Farrell, Brendan Barrington, Liam Carson ja Jonathan Williams

Williamile, Finolale ja Tamzinile

Rooma terminal

Puhkiv rong seisis ettenähtud perrooni juures.

Kõndisin läbimärjana selle poole ja otsisin vagunit, mille number oli piletil. Sassis juuksed kleepusid mu põsesarnadele, seelikusaba laksus ümber säärte ja seljakott oli imanud endasse nii palju vihmavett, et tundus, nagu kannaksin seljas veepaaki.

Rooma olin tulnud ette kavatsemata. Neli päeva varem olin Touloni jaamas ootamatu tuju ajel otsustanud istuda esimesse läbisõitvasse öisesse rongi ja ärganud hommikul Itaalias. Tegelikult polnud sellel, kus ma olin, tähtsust. Tähtis oli, et olin peaaegu kakskümmend kuus aastat vana, Euroopa raudteede sooduskaardi jaoks pöördelises eas, ja see oli mu viimane võimalus tõeliselt odavaks puhkuseks. Rooma sobis niisama hästi nagu mistahes muu koht – või oleks sobinud, kui poleks olnud aastaajale nii sobimatult märg september. Selle asemel, et kõndida mööda päikeseküllaseid tänavaid jäätist limpsides ja varbaid Trevi purskkaevu kastes, olin Sixtuse kabelist lirtsuvate jalgadega läbi astunud ja värisenud cappuccino juures püstijalabaarides, kuni, nägemata mingit märki sellest, et Itaalia kõnniteedelt oleks hakanud auru tõusma, sõitsin taksoga jaama koos Ameerika meremehega, kes rääkis mulle, et oli oma lennukiemalaevast maha jäänud.

Seega oli kombinatsioon ootamatust tujust ja halvast ilmast see, mis mind tollel 1987. aasta õhtul Innsbrucki rongile viis. Kindlasti ei olnud mul mingit erilist soovi Innsbrucki näha. Valisin selle nagu iga teisegi sihtkoha mandri raudteevõrgustiku öise sõiduplaani järgi. Rongid pakkusid mulle ja teistele minusugustele odavat peavarju, ja kuna ma polnud pansionaadis hästi maganud, vajasin taastumiseks pikka sõitu. Öine teekond Austriasse pakkus mulle üheteisttunnist uinakut.

Olin broneerinud magamiskoha, mis ei olnud minu kaasaegsete reisisellide kuvandiga päriselt kooskõlas, aga see oli ainus viis kindlustada, et saan veeta öö horisontaalses asendis. Kui leidsin õige vaguni ja astusin sisse, oli koridor seljakottidega inimestest tulvil. Ühinesin rüselusega. Enamik kupeesid oli rahvast täis – itsitavad tüdrukud, suletud uste taha varjunud armastajad, üliõpilased kambakesi pokkerimängu ümber –, seetõttu tundsin kergendust, leides, et minu oma oli peaaegu tühi. Astusin sisse ja vaatasin üles. Ainsad narid, mida tasub võtta, on ülemised lae all. Seal on ruumi ja pisut privaatsust, samas kui teised reisijad rabelevad all piiratud ruumis, kus ainus võimalus on pikali heita või välja minna. Aga isegi ülemisi narisid tuleb kellegagi jagada ja antud juhul oli ülemise parempoolse nari, minu omast käeulatuses, hõivanud laiaõlgne mees, kelle kogu olemusest tundus, et kupee on tema oma. Ta lamas näoga seina poole, seljas must särk, jalas luitunud teksad, jalgade juurde topitud seljakotil Iiri lipu kujutis. See sobis: iirlased on meeld