Kullakene

Tiit Sepa

Synne, Hinno, Priit, Lauris ja teised satuvad maailma, mis on neile ühtaegu tuttav, kuid ka hirmuäratav ja võõras. Raamatus põimuvad joomise ja kainusega seotud elud. Koos hakatakse lahendama probleeme, mida tekitavad salaalkohol ja imelikud kadumised. Ka rööve ja vargusi kogetakse. Tuleb ette imelikke ja ohtlikke sündmusi ning abivajavate joodikute kantseldamist. Samas on romaanis ka lustlikke noote, kui kõneldakse Hinno ja Synne pereelust. Lapsed ning südamlikud ja abivalmis sõbrad on nende elu tähtis osa.

Tiit Sepa

Kullakene

1

Ma arvan, et maailmas pole võimsamat tunnet kui armastus. Muidugi ka vihkamine. Need tunded on pöördvõrdelised. Palju on inimesi, kes otsivad tõelist armastust, kuid paljudel jääbki see leidmata. Nad elavad oma elu teadmisega, et kusagil on olemas armastus ka nende jaoks, kuid kus… seda nad ei tea. Need õnnelikud, kes oma suure ja tõelise armastuse leiavad, hoiavad seda tunnet südames elu lõpuni. Lootsin, et nii on ka meil Synnega.

Olime tagasi Kurrul, kuid Pärnu korteri jätsime alles. Me ei kavatsenud seal elada, aga las ta olla seni, kuni see võimalik on. Oli saabumas sügis, kuid arvasime, et suvel oleks Pärnus hea suvitada. Kahjuks meenutas kõik seal Tanjat, seda tüdrukut, kellele tahtsime uue elu anda ja kelle me kahjuks kaotasime. Kindlasti tahtis ka tema armastada ja olla õnnelik, saada ilusaid lapsi ja elada koos oma kallimaga, ent kahjuks see nii ei läinud. Olime kõik õnnetud ja arvasime siiralt, et neiu mõrv oli tingitud lihtsalt kadedusest, aga päris kindlad me ka polnud. Teist versiooni me ei leidnud ja nii jäime esialgu selle juurde. Mõrva uuris küll Pärnu politsei, kuid me ei lootnud, et nad eriti kaugele jõuavad. Ise me ka midagi teha ei saanud, olime kahe venna, Romeo ja Ronaldi käest teada saanud, et Pärnu kodutute hulgas liigub kõlakas nende sekka imbuda tahtvatest politseinikutest ja nad on valvel. Asjata polnud ka mõtet pead tulle pista. Hea oli see, et leidsime Samanta tütre Saina, nüüd oli ta tagasi ema juures. Käisime Samanta kontserdil ja see oli võrratu. Meie muusikameel ärkas taas ja meenutasime suure ümmarguse köögilaua taga istudes aegu, mil Siilikesed olime. Tegelikult oleme praegugi, kuid oleme kõik kontserdipakkumised tagasi lükanud ja nüüd on neid jäänud vähemaks.

Kadakamari tuli meile ja teatas, et Einar oli otsinud talle hobuse. Too olla siit mõne kilomeetri kaugusel. Kui me tahame, siis võime samuti kaasa tulla, et loom üle vaadata. Loomulikult läksime. Ka Oliver, Rita ja Pisu tulid meiega kaasa. Vallit ja Priitu seekord Kurrul polnud. Nad olid Märjamaal.

Loom oli ilus. Kadakamari patsutas teda ja naeris õnnelikult. See noor naine armastas meeletult loomi. Nagu tegelikult meiegi, aga hobust polnud meil küll kavas soetada. Piisas juba Pollyst ja Takist, sellest valgest kassivolaskist, kelle Valli oli Synne tornist kunagi leidnud. Kass kasvas iga päevaga ja püüdis usinalt hiiri. Hoolikalt tassis ta need trepi ette ja vaatas meile uhke näoga otsa. Seda nähes läks Pisu paanikasse.

„Miks ta tapab väikseid süütuid hiirekesi? Sedasi ei tohi!“ ulgus plika ja paitas ometi Takit.

„See ongi kassi toit,“ seletas isa talle.

„Ta saab ju niigi siit süüa. Tal pole vaja hiiri murda,“ leidis Pisu.

„See on juba tema loomuses. Ta ei saa teisiti,“ kostis Priit ja silitas tüdruku pruune juukseid. Laps vaatas mehele suurte silmadega otsa ja noogutas nukralt.

Läksime hobust vaatama.

„Palju see hobune maksab?“ uuris Synne peremehe käest ja mees ütles summa. See polnudki teab mis suur, aga selge oli, et tegemist polnud ka mingisuguse tõuhobuse, vaid üsna tavalise tööloomaga.

„Mis siis ikka,“ kehitas Synne õlgu. „Kust sa, Kadakamari, aga hobusele talveks heinu saad?“

„Einar lubas anda,“ siutsus Kadakamari ikka veel hobust patsutades.

„Nojah,“ ühmasin.

Taluperemees oli veel nii kena, et andis Kadakamarjale ka valjad ja oleks vankrigi andnud, kuid seda tal kahjuks polnud.