TulundusГјhing Klann. VГјrstkaupmehed. Kolmas raamat

Charles Stross

Vürstkaupmeeste sarjas leiab 21. sajandi Ühendriikides päris edukalt toime tulnud majandusajakirjanik Miriam Beckstein end järjest sagedamini leedi Helge rollist. Ja pealtnäha primitiivsed, keskaegses maailmas elavad sugulased oskavad seada talle väikesi lõkse, millesse ta järjepanu sisse astub, kahandades nii oma valikuvõimalusi. Ning mitte juhuslikult ei küsi sugulased usalduslikult leedi Helge abiellumisplaanide järele, selle asemel, et uurida, kuidas edeneb tema Uus-Britannia projekteerimisfirmal auruautode moderniseerimine. Milline tüdruk ei unistaks siis abiellumisest ehtsa printsiga? Tõsi, prints on teatud peetusega. Kohe päris tugeva arengupeetusega. Aga tema lapsed oleksid troonipärijad. Mis avaks ka nende emale uusi võimalusi. Kihluspidu saab aga üsnagi ootamatu pöörde ja toob kohale ühe täiesti ootamatu külaliseI.

Stross Charles

TulundusГјhing Klann. VГјrstkaupmehed. Kolmas raamat

Andrew’le, Lornale ja Jamesile

Tänuavaldus

Minu tänusõnad on ära teeninud James Nicoll, Robert „Nojay” Sneddon, Cory Doctorow, Andrew Wilson, Caitlin Blasdell, Tom Doherty ning mu toimetajad David Hartwell ja Moshe Feder.

1

HГµivatud

Küünelakk, mõtles Helgena tuntud naine eestoas peatudes, mõjus alati ühtviisi: tuletas talle meelde ema ja pani ta end tundma mässumeelse väikese tüdrukuna. Ta uuris vasaku käe küüsi, pöörates neid selja tagant suurest aknast langevate kaldus päikesekiirte valguses ning otsis neilt pisimatki ebatäiuslikkust. Ei leidnud. Teenijannal endal, kes ta küüsi lakkis, olid kehvad küüned, raskest tööst lõhenenud ja haprad, tema küüned olid aga vastupidi pärlmutrina läikivad ning umbes veerand tolli pikemad, kui ta oleks eelistanud. Üldse näis viimasel ajal olevat palju asju, mis panid ta end ebamugavalt tundma. Ta ohkas vaikselt ja vaatas ukse poole.

Just siis uks avaneski. Oli see juhus või jälgis teda keegi? Livreedes teenrid langetasid pea ja üks neist lausus: „Emand, hertsoginna palub läbi astuda. Ta ootab elutoas.”

Helge kiirustas neist mööda, tunnistades nende kohalolekut põgusa peanoogutusega – seda oli enam, kui suurem osa tema seisusest inimesi oleks vaevunud tegema – ning peatus koridoris korraks, et vaadata, kas saatjaskond (õuedaam, ülemteener, kaks karmi ja tundetu näoga ihukaitsjat) järgneb.

„Oodake koridoris,” ütles ta ihukaitsjatele. „Sina võid kaasa tulla, aga oota toa kaugemas otsas,” ütles ta oma süütuilmelisele saatjannale. Emand Kara noogutas vaguralt. Temalt nõudis vaeva õppimine, et Helget iseloomustas tavatu vastumeelsus tema vestluste pealtkuulamise suhtes; paari nädala eest oli leidnud aset üks õnnetu juhtum ja õuedaami eneseväärikus polnud veel päriselt taastunud.

Koridor oli umbes kuuskümmend jalga pikk ja piisavalt lai ka kuningliku saatjaskonna jaoks. Imporditud tammest paneelidega kaetud seinad olid liigendatud aknaniššide ning õlimaalide ja moodsamate dagerrotüüpiatega, mis kujutasid õilsaid esivanemaid ning sugupuud risustavaid kaabakaid ja luukeresid. Iga ukse kõrval ootasid livreedes teenrid. Helge sammus mööda marmorplaate, selg sirge ja õlad tõrjuvalt püsti. Koridori otsas seisis läikivat soomussärki ja oma elukutse juurde käivaid karmiinpunaseid pükse kandev tallmeister, kes kummardas ja tõmbas siis kahe poolega ukse kõrval rippuvast tuttidega kaunistatud kellanöörist.

„Krahvinna Helge von Thorold d’Hjorth!”

Uksed avanesid, juhatades krahvinna Helge sisse ning jättes teenijad ja ihukaitsjad lävele ootama.

Elutuba oli ehitatud klassikalisi proportsioone arvestades – aga ehitatud igatpidi suurelt. Lõunapoolset seina valitsesid neli kaheteistkümne jala kõrgust akent, millest paistis paleed ümbritsev korrastatud rohelus. Lae lilleliste kipskaunistuste valmistamiseks oli meistril ja tema sellil kulunud ilmselt aasta. Ruumi mõõtmed olid sellised, et mööbel näis tillukesena – nii pehme sohva, millel hertsoginna poollamaskledes istus, kui ka peenikeste jalgadeg