Piruka magus pГµhi. Flavia de Luce mГјsteeriumid
Alan Bradley
On 1950. aasta suvi ja kunagi niisuursuguses Buckshaw’ mõisas erutavad lootustandva noore keemiku Flavia deLuce’ide meeli rida arusaamatuid sündmusi: nende ukselävelt leitakse surnudlind, kelle noka külge on kummalisel kombel kinnitatud postmark. Mõned tunnidhiljem leiab Flavia aga nende aiast kurgipeenras lebava mehe ja vaatab pealt,kuidas too teeb oma viimase hingetõmbe. See tekitab Flavias korraga niivaimustust kui ka õudu, ning koos mõrvaga Buckshaw’s algab tema jaoks tõelineelu. “Ma tahaksin öelda, et kartsin, agasee ei olnud nii. Otse vastupidi. See oli kaugelt kõige huvitavam asi, misminuga iial juhtunud oli.” AlanBradley on Kanada päritolu kirjanik, kes saavutas tõelise tuntuse just Flaviade Luce’i raamatusarjaga, mille kaheksas osa ilmub inglise keeles 2016. aastaseptembris. Flavia on 11-aastane keemiageenius, kelle lõputu uudishimu viib taparatamatult kõiksugu sekelduste keskmesse. Nagu väike Miss Marple, kel abiksvanaonu Tarilt päritud keemialabor, lahendab ta mängleva kergusega kohalikkemõrvajuhtumeid. “Piruka magus põhi” on ilmunud juba 39 keeles
Alan Bradley
Piruka magus pГµhi. Flavia de Luce mГјsteeriumid
Shirleyle
Kes hooliks, kas pirukas krõbe ka näib,
kui piruka põhi on magusust täis?
    WILLIAM KING „Kokanduse kunst”
ГњKS
Kapis valitsev pimedus oli sama tume nagu kuivanud veri. Nad olid mu kappi sisse lükanud ning ukse lukku keeranud. Hingasin raskelt nina kaudu, püüdes meeleheitlikult rahu säilitada. Proovisin iga sissehingamisega lugeda kümneni ja välja hingates, kui mu hingeõhk aeglaselt pimedusse valgus, kaheksani. Minu õnneks olid nad suutropi nii kõvasti mu avatud suhu toppinud, et mu ninasõõrmed olid vabad ning ma sain võtta ühe aeglase sõõmu teise järel sellest kopitanud, liisunud õhust.
Üritasin saada sõrmeküüsi siidisalli taha, millega mu käed olid seljale köidetud, aga kuna ma küüned alati ära närisin, ei olnud mul midagi, millega sallist kinni hakata. Seepärast oli ilmatu vedamine, et kui nad sallile sõlmed peale tõmbasid, olin ma märganud sõrmeotsad vastastikku panna ning kasutada neid kui kümmet väikest tugiposti, mille abil peopesad teineteisest eemale lükata.
Nüüd keerutasin randmeid ja pressisin neid vastamisi, kuni tundsin haaret lõdvenemas ning sain siidisalli pöialde abil nii palju liigutada, et sellesse tehtud sõlmed olid kõigepealt mu pihkude ja siis lõpuks sõrmede vahel. Kui neil oleks rohkem nutti olnud, et ka mu pöidlad kokku siduda, ei oleks ma iial pääsenud. Millised tainapead nad küll olid.
Kui mu käed viimaks vabad olid, ei läinud suutropiga enam kaua.
Nüüd jäi veel kapiuks. Kuid kõigepealt pidin veenduma, et nad mind teisel pool ust ei varitse, seega kükitasin ja piilusin läbi lukuaugu pööningule. Tänu taevale olid nad võtme endaga kaasa võtnud. Näha polnud kedagi: peale pööningul valitseva alatise varjude rägastiku, sealse kila-kola ning õnnetute nipsasjakeste oli pikergune ruum tühi. Õhk oli puhas.
Kätt üles pea kohale tõstes kruvisin ukse küljest lahti ühe traadist riidenagi. Selle kaarjat konksu lukuauku pistes ja teist otsa liigutades sain L-tähe-kujulise konksu, mis suskas otse iidse luku sügavikku. Veidi läbimõeldud urgitsemist ja surkimist päädis rahuldust pakkuva klõpsatusega. See oli peaaegu liiga lihtne. Uks vajus lahti ja ma olin taas vaba.
Keksisin mööda laia kivitreppi alla halli, söögitoa ukse juures hetkeks seisatades, et oma patsid üle õla nende tavapärasesse asendisse lükata.
Isa nõudis endiselt, et õhtusöök tuleb serveerida täpselt kellapealt ning manustada hiiglasliku tammepuust söögilaua ääres, täpselt nagu siis, kui ema veel elas.
„Flavia, kas Ophelia ja Daphne pole veel alla tulnud?” küsis ta pahuralt, kui tõstis pilgu ajakirjalt The British Philatelist, mis lebas avatuna tema liha ja kartulite kõrval.
„Ma ei ole neid terve igaviku näinud,” ütlesin.
See oli tõsi. Ma ei olnud neid näinud – sellest ajast peale