PГјha misiganes
Sarah Dessen
Sydney karismaatiline vanem vend Peyton on alati olnud perekonna staariksning saanud endale lõviosa vanemate tähelepanust ja hiljem ka hoolitsusest. Kuiseadusega üha rohkem pahuksisse läinud Peyton teeb purjuspäi avarii jasaadetakse vanglasse, tuleb hooletusse jäetud Sydneyl hakata otsima endalekohta nii perekonnas kui ka väljaspool. Miks kõigile mahub pähe vaid Peytonigatoimuv ja kas tõesti on Sydney ainus, kellele avarii ohvri käekäik korda läheb? Uude kooli minnes tutvub Sydney õe-venna Layla ja Mac’iga. Chathamiteperekond erineb tema perest kui öö päevast. Chathamite elu pole kerge, kuidneil jätkub armastust ja tähelepanu ka Sydneyle, kes tunneb end peagiChathamite juures paremini kui oma kodus. Nende sõprus ja hoolitsus aitavadSydneyl raskustest üle saada ja mõista, et tema ei pea venna tegude eestvastutama. Ülipopulaarse Sarah Desseni romaani „PühaMisiganes” põhiteemadeks on peresuhted, eneseavastamine ja isiksusenakasvamine. Tema raamatuid on müüdud üle seitsme miljoni eksemplari. Ootan juba võimalust lugeda Sarah Desseni raamatut „Püha Misiganes”. –John Green Sarah Desseni nimest on saanud kaasaegse noortekirjanduse sünonüüm. –Entertainment Weekly
Sarah Dessen
PГјha misiganes
Kõigile nähtamatutele tüdrukutele ja mu lugejatele, kes mind märkasid.
1.В PEATГњKK
„SÜÜALUNE, kas te tõuseksite palun püsti?”
See võis kõlada nagu küsimus, kuid tegelikult polnud seda. Märkasin seda juba esimesel korral, kui siia kogunesime. Tegemist oli käsuga. „Palun” öeldi lihtsalt moe pärast.
Mu vend tõusis püsti. Ema tõmbus mu kõrval pingule ja jäi hinge kinni hoidma, umbes nii, nagu enne röntgenipildi tegemist kästakse sisse hingata, et kõike paremini pildile saada. Isa vaatas, nagu alati, otse enda ette ja tema näost oli võimatu midagi välja lugeda.
Kohtunik rääkis edasi, kuid mina ei suutnud teha nägu, et kuulan. Vaatasin hoopis kõrgeid aknaid ja nende taga tuules õõtsuvaid puid. Käes oli augustikuu algus ja kolme nädala pärast pidi algama kool. Mul oli tunne, nagu oleksin kogu koolivaheaja selles ruumis paigal istunud, võib-olla lausa selsamal toolil – aga ma teadsin, et see polnud nõnda. Näis, et aeg jääb siin lihtsalt seisma. Võib-olla Peytoni-taoliste inimeste jaoks selles asja mõte oligi.
Alles siis, kui ema ahhetas ja kummardudes meie ees oleva pingi seljatoest haaras, taipasin, et otsus sai välja kuulutatud. Tõstsin pilgu ja vaatasin vennale otsa. Tema kartmatus oli tuntud ja teatud juba siis, kui me lapsepõlves majataguses metsas mängisime. Kuid tol päeval, mil vanemad poisid sundisid teda peenikest oksa mööda üle laia sügava varinguaugu minema ja ta sellega tõesti hakkama sai, olid ta kõrvad tulipunased. Tal oli hirm. Siis oli hirm ja praegu niisamuti.
Kostis haamrilöök ja me võisime ära minna. Advokaadid pöördusid mu venna poole. Üks neist kummardus talle lähemale ja rääkis midagi, teine aga hoidis kätt mu venna seljal. Inimesed ajasid end püsti ja trügisid väljapääsu poole. Tundsin, et nad vahivad meid, neelatasin raskelt ja keskendusin põlvedel puhkavatele kätele. Ema nuuksus mu kõrval.
„Sydney?” küsis Ames. „On kõik korras?”
Ma ei suutnud midagi vastata ja noogutasin lihtsalt.
„Lähme,” ütles isa püsti tõustes. Ta võttis emal käe alt kinni ja andis mulle märku ees minna, advokaatide ja Peytoni juurde.
„Ma pean tualetti minema,” ütlesin.
Punetavate silmadega ema vaatas mind sellise pilguga, nagu oleks pärast kõike juhtunut mu soov just see viimane õlekõrs, mis murrab kaameli selgroo.
„Pole viga,” rahustas Ames. „Ma lähen temaga kaasa.”
Isa noogutas ja patsutas teda õlale, kui möödusime. Kohtumaja fuajeesse jõudes nägin, kuidas inimesed nügivad uksi lahti, et ometi välja päikesevalguse kätte pääseda, ja mina soovisin üle kõige maailmas, et saaksin nende seas olla.
Ames pani kõndimise ajaks mulle käe ümber. „Ma ootan sind siin,” sõnas ta naiste tualettruumi ukse taha jõudes. „Sobib?”