Назад к книге «Jahipenid» [Йорн Лиер Хорст, Horst Jørn Lier, Jørn Lier Horst, Jørn Horst Lier]

Jahipenid

JГёrn Lier Horst

Seitseteist aastat tagasi juhtis William Wisting Norra kõige kõmulisema kriminaalasja, noore naise Cecilia Linde mõrva uurimist. Nüüd väidab üks advokaat, et tol ajal süüdistuse esitamisel kasutatud tõendid olid fabritseeritud ja vale mees mõisteti süüdi. Seega on tegelik kurjategija endiselt vabaduses. Wisting kõrvaldatakse töölt ja meedia haistab vere lõhna. Wisting, kes on harjunud kurjategijaid taga ajama, leiab end nüüd ise tagaaetava ja süüdistatava rollis. Et välja selgitada, mis tegelikult juhtus, ja oma nimi puhtaks pesta, peab ta ise läbi viima salajase uurimise, milles teda toetab tema ajakirjanikust tütar Line. Kui ammuse juhtumiga sarnastel asjaoludel kaob järjekordne noor naine, siis tundub juba paljudele, et Wisting ongi süüdi ja tema võimalused tõde päevavalgele tuua muutuvad üha ähmasemaks. Jørn Lier Horst (1970) on Norra noorema põlvkonna tuntumaid kriminaalkirjanikke. „Jahipenid“ võitis 2012. aastal Norra kriminaalkirjanduse Rivertoni auhinna, 2013. aastal Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti ja 2014. aastal Rootsi kriminaalkirjanduse akadeemia parima tõlketeose auhinna.

JГёrn Lier Horst

Jahipenid

1

Vihmasahmakad peksid vastu akent. Vesi nirises mööda klaasi alla ja tilkus katuseservast kõnniteel olevatele kohvikulaudadele. Papli raagus oksad kraapisid akent ägedates tuulehoogudes.

William Wisting istus ühes aknaaluses lauas ja vaatas välja. Tuul rebis maast nätskeid sügislehti ja lennutas neid siia-sinna.

Vihma käes seisis kolimisauto. Noor paar jooksis auto vahet, käes suured pappkastid, kiirustades siis kangialusesse tagasi.

Wistingule vihm meeldis. Ta ei teadnudki, miks, kuid see mahendas kuidagi kГµike. Nii et ta langetas Гµlad ja ta pulss aeglustus.

Sumedad džässihelid segunesid vihma häälega. Wisting pöördus leti poole. Hulk küünlaid heitis seintele heitlevaid varje. Suzanne naeratas talle, sirutas käe seinal oleva riiuli poole ning keeras muusikat veidi vaiksemaks.

Nad ei olnud selles piklikus ruumis päris üksi. Baarileti tagumises otsas oleva laua ümber istus kolm noort. Suurlinlikust ja hubasest kohvikust oli kujunenud lähedalavatud Sisekaitseakadeemia filiaali tudengite lemmikkoht.

William vaatas jälle aknast välja. Sellel seisis kaarjas kirjas jäätunud tähtedega tagurpidi „Kuldne Rahu. Galerii-kohvik”.

Suzanne oli sellest alati unistanud. Kui kaua see naisel meeles oli mõlkunud, ta ei teadnud. Ühel talveõhtul oli naine raamatu käest pannud ja öelnud, et see rääkis Hudson Riveri paadimehest. Too oli terve elu New Yorgi ja Jersey vahet seilanud, edasi-tagasi. Päev päeva ja aasta aasta järel. Ühel päeval oli ta langetanud suure otsuse. Ta pööras paadinina ringi ja võttis täiskiirusel suuna avamerele. Ookeanile, millest oli alati unistanud. Järgmisel päeval ostiski naine kohvikuruumid ära.

Naine oli küsinud, mis on Williami unistus, kuid mees ei olnud vastanud. Mitte et ta ei tahtnud, ta lihtsalt ei teadnud. Talle meeldis tema elu, nagu see oli. Ta oli politseinik ega soovinud olla midagi muud. Töö uurijana tekitas temas tunde, et ta teeb midagi olulist ja tähtsat.

Ta tõstis kohvitassi, tõmbas pühapäevase lehe lähemale ja heitis uue pilgu sügispimedusse. Ta istus tavaliselt seina ääres, kus keegi teda ei märganud. Kuid sellise ilmaga ei olnud väljas palju inimesi ning ta sai rahulikult akna all istuda, ilma et mõni mööduja ta ära oleks tundnud ja sisenenud, et temaga juttu puhuda. Ta oli sellega juba harjuma hakanud, et teda tänaval ära tuntakse – seda tuli üha tihedamini ette pärast seda, kui ta oli lasknud endale augu pähe rääkida ja osalenud ühes vestlussaates, kus ta rääkis käsilolevast juhtumist.

Üks leti ees oleva laua ääres istuvatest noormeestest oli tema poole vaadanud ja teisi müksanud. Wisting oli samuti noormehe ära tundnud. Too õppis politseinikuks. Wisting oli kutsutud septembri alguses pidama loengut eetikast ja moraalist. Poiss oli istunud esimeses reas.

Wisting tГµmbas ajalehe enda ette. Esi