Naine aknal
A. J. Finn
Anna Fox elab tubast elu, ta vaatab palju vanu filme, tellib interneti kaudu poest toitu ja veini ning vaatleb igavusest läbi fotoaparaadi objektiivi naabrite elu. Tal on agorafoobia ja reeglina ta väljas ei käi. Ühel päeval jääb ta teiste elu piilumisega vahele ning tutvub vastasmajas elava naisega. Pisut hiljem näeb ta aga midagi sellist, millest käivitub tempokas ja mitmete ootamatute pööretega lugu, mis vaid alguses sarnaneb Hitchcocki “Tagaaknaga”.
“Naine aknal” on üks 2018. aasta oodatumaid raamatuid – selle tõlkeõigused müüdi juba enne ilmumist maailmarekordiliselt 38 keelde ning Fox valmistab ette filmi.
„Naine aknal” on üks neist harvadest raamatutest, mida tõesti ei saa käest panna. Stiil on sujuv ja tähelepanuväärne. See, kuidas Finn oma täiesti originaalse loo film noirʼ kulisside taustal välja mängib, on nii nauditav kui ka kõhedusttekitav.
― Stephen King
Hämmastav. Põnev. Armas ja imepärane. Võiksin siia põimida veel ülivõrdeid, aga ilmselt jõudis mõte juba kohale. Finn on loonud uue aastatuhande noir, tulvil hüpnotiseerivaid tegelaskujusid, rabavaid pöördeid ja kaunist stiili, ning minategelasega meeldiks mulle jagada pudelit Pinot’d. Võib-olla teistki – mul on talle palju küsimusi.
― Gillian Flynn, põneviku “Kadunud” autor.
Originaali tiitel:
A. J. Finn
The Woman in the Window
William Morrow, HarperCollins Publishers, 2018
В© A. J. Finn, Inc, 2018
Eestikeelne tõlge © Eve Rütel ja Tänapäev AS, 2018
Toimetanud Ele Jaagusoo
Kujundanud Villu Koskaru
ISBN 978-9949-85-287-1
ISBN 978-9949-85-364-9 (epub)
www.tnp.ee
TrГјkitud AS Pakett trukikojas
George’ile
Mulle tundub, et kusagil sinu sees
on midagi sellist, millest keegi ei tea.
— „Kahtluse vari” (1943)
PГњHAPГ„EV24. OKTOOBER
ГњKS
Ta abikaasa on iga hetk koju jГµudmas. Seekord satub ta naisele kindlasti peale.
Seal pole kardinasiilugi, ei rulooribagi, tolles number kahesaja kaheteistkümnes – roostepunases linnamajas, mis kord oli koduks äsja naitunud Mottidele, veel viimasel ajalgi, kuni neist jälle vallalised said.
Ma pole kumbagi Motti eales kohanud, kuid aeg-ajalt viskan neile veebis pilgu peale: mehe LinkedIni profiil, naise Facebooki lehekülg. Nende pulmakinkide nimekiri elab Macy’s kaubamajas edasi. Võiksin neile ikka veel serviisi osta.
Nagu juba ütlesin: isegi mitte aknakaunistusi. Seega põrnitseb number 212 tühjal pilgul üle tänava, õhetav ja alasti, ning mina põrnitsen vastu, vaadates, kuidas häärberi perenaine oma ehitustöövõtja külalistetuppa juhatab.
Mis selle majaga on? See on koht, kus armastus sureb.
Naine on kenake, loomulik punapea, rohuroheliste silmade ja terve arhipelaagi tillukeste sünnimärkidega, risti üle selja tipitud. Palju nägusam kui ta abikaasa, doktor John Miller, psühhoterapeut – jah, ta pakub paaridele nõustamist – ja üks 436 000-st veebis leiduvast John Millerist. See konkreetne eksemplar töötab Gramercy pargi lähedal ega tunnista kindlustust. Kinnisvaralepingu järgi maksis ta oma maja eest 3,6 miljonit dollarit. Äri peab igatahes hästi minema.
Naise kohta tean ma üpris palju, kuid samas vähe. Pole eriline pesapunuja, üpris ilmselt. Millerid kolisid sisse kaheksa nädala eest, ometi on need aknad endiselt lagedad, hmh. Ta harrastab kolm korda nädalas joogat, tipsides trepist alla, kokkurullitud võluvaip kaenla all, säärte ümber kärtskitsad Lululemonid. Ja ta peab kusagil vabatahtlikuna tegutsema – lahkub esmaspäeviti ja reedeti majast veidi pärast ühtteist, umbes sel ajal, kui ma üles tulen, ning naaseb viie ja poole kuue vahel, just siis, kui ma end õhtuseks filmiks sisse sean. (Tänaõhtune valik: „Mees, kes teadis liiga palju”
, mustmiljones kord. Olen naine, kes vaatas liiga palju.)
Olen märganud, et pärastlõunati meeldib talle teha väike drink, nagu mullegi. Kas talle meeldib ka hommikuti tipsutada? Nagu mulle?
Aga tema vanus on mГµistatus, kuigi ta on vaieldamatult noorem kui doktor Miller, ja noorem kui mina (kepsakam samu