Назад к книге «Ebaharilik šrift» [Том Хэнкс, Tom Hanks]

Ebaharilik ЕЎrift

РўРѕРј РҐСЌРЅРєСЃ

Neil erinevatel koomilistel, sooja pilguga inimese sisse vaatavatel lugudel on üks ühine nimetaja: kirjutusmasin. Mõnes neist on sellel väiksem roll, mõnes suurem. Kirjutusmasin esindab paljudele teatavat käsitööoskust, ilu ja isikupära, mida on moodsas maailmas aina raskem ja raskem leida. Ometi on Tom Hanks neis lugudes selleni küündinud, just samasugusel tagasihoidlikult tundlikul moel, nagu oma filmirollides.

Tom Hanks

Ebaharilik ЕЎrift

Ritale ja kГµigile lastele.

Nora pärast.

KOLM KURNAVAT NГ„DALAT

ESIMENE PГ„EV

Anna ütles, et on üksainus koht, kust leida MDashile tähendusega kingitust – Antiigiladu, mis polnud niivõrd vanade aarete kodu, kuivõrd alaline kirbukas kunagises Luxi kinoteatris. Enne seda kui HBO, Netflix ja ülejäänud sada seitse meelelahutusväljaannet Luxi pankrotti ajasid, istusin ma palju tunde selles kunagi nii hiilgavas kinopalees ja vaatasin filme. Nüüd on seal lett leti järel kraami, mida saab müüa antiigi pähe. Vaatasime Annaga neid kõiki.

MDashist pidi saama naturaliseerunud USA kodanik, mis oli meie jaoks niisama tähtis kui tema jaoks. Steve Wongi vanavane-mad naturaliseerusid neljakümnendatel. Minu isa pääses 1970. aas-tal Ida-Euroopa kommunistidest kõrilõikajate käest ning Anna esivanemad sõudsid ammu-ammu paatidega üle Põhja-Atlandi, et rüüstata kõike, mida oli uues maailmas võimalik rüüstata. Anna suguvõsa legendi kohaselt leidsid nad Martha’s Vineyardi.

Mohammed Dayax-Abdo pidi saama varsti läbi ja lõhki ameeriklaseks, seepärast tahtsime leida talle midagi vana, mõne patriootilise eseme, mis kannaks tema uue kodumaa pärandit ja vaimu. Minu arvates oli täiuslik kingitus vana Radio Flyeri käru teises müügiputkas. „Kui tal on ameeriklastest lapsed, annab ta selle neile edasi,” ütlesin.

Kuid Anna ei kavatsenud osta esimest vanavara, mis silma hakkas. Seepärast jätkasime jahti. Mina ostsin neljakümne ka-heksa tähega Ameerika lipu 1940. aastatest. See lipp meenutaks MDashile, et tema adoptiivkodumaa ei ole kunagi päriselt valmis, et samamoodi, nagu on võimalik lisada uusi tähti sinisele väljale punavalgete triipude kohal, on headel kodanikel kusagil selle maa viljakandvatel tasandikel oma koht. Anna oli nõus, kuid otsis edasi, soovides kingitust, mis oleks veel palju erilisem. Ta tahtis midagi ainulaadset, ei midagi vähemat kui ainsat omasugust. Pärast kolme tundi otsustas ta, et Radio Flyeri käru on siiski hea mõte.

Vihma hakkas sadama just siis, kui me minu Volkswageni bussiga parklast välja keerasime. Pidime sõitma tagasi minu juurde aeglaselt, sest kojamehed on nii vanad, et jätsid tuuleklaasile jutte. Torm kestis kogu õhtu ja kojusõitmise asemel jäi Anna minu juurde ning mängis mu ema lindistatud vanu kassette (mille olin CD-dele ümber salvestanud), irvitades ema eklektilise maitse üle lugude valikus, alates Pretendersist ning lõpetades O’Jaysi ja Taj Mahaliga.

Kui mängima hakkas Iggy Popi „Real Wild Child”, küsis Anna: „Kas sul viimase kahekümne aasta muusikat üldse ei ole?”

Tegin rebitud sealihaga burritosid. Tema jõi veini. Mina jõin õlut. Ta tegi minu Franklini ahju tule, öeldes, et tunneb end nagu esmaasunik preerias. Istusime õhtu saabudes minu diivanil, ainsaks valgustuseks ahjutuli ja mu muusikakeskuse helitaseme tuli, mis hüppas roheliselt oranži ja vahel punaseni. Miilide kaugusel sähvisid tormis linnatuled.

„Tead mis?” ütles Anna. „Täna on pühapäev.”

„Ma tean,” vastasin. „Ma elan hetkes.”

„Ma imetlen seda sinus. Tark. Hooliv. Laiskuseni muretu.”

„Sa liigud komplimentidelt solvangutele.”

„Vaheta laiskus rammetusega,” vastas tema veini rüübates. „Mõte on selles, et sa meeldid mulle.”

„Sina meeldid mulle ka.” Mõtlesin, kas see vestlus võib kuhugi tüürida. „Kas sa flirdid minuga?”

„Ei,” vastas Anna. „Ma teen sulle ettepaneku. See on hoopis teine asi. Flirtimine on nagu õngitsemine. Võib-olla näkkab, võib-olla mitte. Ettepaneku tegemine on esimene samm kokkulepp