Päikesetorm

Asa Larsson

Päikesel tormab ja paksu lumme mattunud Kiruna kohal sähvivadvirmalised. Vabakoguduse vastvalminud uhke kiriku põrandalt leitakse jõhkraltmõrvatuna koguduse vaimne juht Viktor Strandgård. Aastaid tagasi Kirunastlahkunud ja nüüd Stockholmis juristina töötav Rebecka Martinsson saabootamatu telefonikõne. Mõrvaohvri õde Sanna palub kunagist sõbrannat appi.Sanna kardab oma lastest ilma jääda, sest politsei kahtlustavat teda mõrvas.Vastu tahtmist sõidabki Rebecka oma lapsepõlvelinna. Koju tagasi pöördumineon tema jaoks kõike muud kui lihtne, sest lisaks omaenda minevikule hakkavadteda jälitama vägivaldsed tumedad jõud, kes tahavad tema suu sulgeda.Åsa Larssoni debüütromaan „Päikesetorm“ on suurepäraselt kirjutatudpõnevusromaan usust, fanatismist ja vägivallast, samuti ematunnetest jainimsuhetest. Põnevuseotsijad ei pea pettuma ning jurist Rebecka Martinssonigakohtub lugeja ka Åsa Larssoni järgmistes põnevusromaanides.

Originaali tiitel:

Г…sa Larsson

Solstorm

Albert Bonniers Förlag

2003

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma

Kujundanud Mari Kaljuste

Copyright В© Г…sa Larsson 2003

Published by arrangement with Ahlander Agency

В© TГµlge eesti keelde. Maarja Aaloe, 2015

ISBN 978-9985-3-3566-6

ISBN 978-9985-3-3690-8 (epub)

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2015

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

TrГјkikoda AS Printon

Minu lauba taga kasvab

raevu puu

punaste välkuvate lehtedega, siniste, valgete lehtedega!

Puu

mis veel väriseb tuules

Ja ma kavatsen lГµhkuda

sinu maja, ja mitte miski

ei jää mulle võõraks

isegi mitte

inimlikkus

Puu murrab end

seestpoolt välja

ja lГµhub

kolbast maja

Ja helendab

nagu latern keset metsa

keset pimedust

Göran Sonnevi

Siis sai õhtu ja sai hommik – esimene päev

Kui Viktor Strandgård sureb, ei ole see tegelikult esimene kord. Ta lebab selili Väeallika kirikus ja vaatab hiiglaslikest laeakendest välja. Tema ja tumeda talvetaeva vahel justnagu ei olekski midagi.

Enam lähemal pole võimalik olla, mõtleb ta. Kui oled rännanud maailma lõpus mäe otsas asuvasse kirikusse, on taevas nii lähedal, et peaaegu võiks käe välja sirutada ja seda puudutada.

Virmalised vonklevad öötaevas nagu draakon. Tähed ja planeedid on sunnitud alistuma sellele suurele virvendavale valguskoletisele, kes kiirustamata endale taevavõlvil teed rajab.

Viktor StrandgГҐrd saadab tema teekonda pilguga.

Huvitav, kas ta laulab ka, mГµtleb ta. Nagu Гјksildane vaal meresГјgavustes?

Ja nagu oleks tema mõte pärale jõudnud, jääb draakon hetkeks seisma. Katkestab oma vankumatu rännaku. Vaatab Viktor Strandgårdi oma külmade talvesilmadega. Sest ta on seal põrandal lamades tõepoolest ilus nagu ikoon. Tume veri nagu aupaiste pikkade heledate juuste ümber. Nüüd ei tunne ta enam oma jalgu. Ta jääb uimaseks. Tal ei ole valus.

Kummalisel kombel mõtleb ta seal lamades ja draakonile silma vaadates oma eelmise surma peale. Kui ta kord varakevadel jalgrattaga pikast kallakust alla Adolf Hedinsvägeni ja Hjalmar Lundbohmsvägeni nurgale sõitis. Rõõmus ja äsja päästetud saanud, kitarr seljas. Ta mäletab, kuidas rattad jääl abitult libisesid, kui ta meeleheitlikult pidurdada püüdis. Kuidas ta nägi paremalt lähenemas naist punase Fiat Unoga. Kuidas nad teineteisele otsa vaatasid, nähes teise silmis arusaamist, et nüüd see juhtub, jäine liug otse surmale vastu.

See pilt silma võrkkestal, sureb Viktor Strandgård teist korda oma elus. Sammud lähenevad, aga neid ta ei kuule. Tema silmad ei tarvitse taas kord näha läikivat nuga. Kirikupõrandal lebab tühja kestana tema keha, mida nuga läbistab. Ikka ja jälle. Ja draakon jätkab kõigutamatult oma teekonda üle taevavõlvi.

Esmaspäev, 17. veebruar

Rebecka Martinsson Г¤rkas iseenda Г¤gedate hingetГµmmete peale, kui Г¤revus tema keha Гјle vГµimust vГµttis. Ta lГµi pimeduses silmad lahti. Just une ja Г¤rkveloleku piiril oli talle tundunud, et korteris on veel keegi. Ta lamas vaikselt ja kuulatas, ent kuulis vaid iseenda sГјdant, mi