Kadunud

Michael Krefeld

Üksildane raamatupidaja Mogens Slotsholm varastab tööandja tagant suure summa raha ja põgeneb saladuslikule kohtumisele Berliini. Pärast seda kaob ta jäljetult. Endist politseinikku Thomas Ravnsholdti, keda tuntakse hüüdnimega Ronk, kummitab ikka veel armastatu vägivaldne surm. Ta veedab oma päevi Bianca pardal või õlleuimasena oma lemmikkõrtsis Havodderenis. Sõbrad on talle juba peaaegu käega löönud, kui ilmub välja Mogensi õde Louise, kes palub Ronga abi oma venna otsimisel. Kuna Ronga nõrk koht on pisarais naised, siis leiabki ta ennast peatselt Berliinist kadunud mehe jälgi ajamas. Selgub, et hiljaaegu on kadunuks jäänud teisigi üksikuid mehi, kes on leitud alasti ja uppunult. Kurjategijat ja tõde taga ajades jõuavad Ronk ja Louise Stasi arhiividesse peidetud tolmunud toimikuni, mis paljastab kummalised ja hirmuäratavad minevikusündmused. Minevik ja tänapäev on rohkem seotud, kui esmapilgul näib, ja ka nende endi elud satuvad ohtu. Michael Katz Krefeldt (snd 1966) alustas oma karjääri lühifilmide tegijana. Ta on kirjutanud käsikirju mitmele Taani telesarjale, nende seas ETVs jooksnud seriaalile „Nikolaj ja Julie“. Autori debüütromaan „Enne tormi“ ilmus 2007. aastal ja tõi kaasa Taani Krimiakadeemia debütandiauhinna. „Kadunud“ on teine raamat endise kriminaaluurija Ronga sarjast, esimene romaan „Rööpalt maas“ ilmus kirjastuses Varrak 2014. aastal.

Michael Katz Krefeld

Kadunud

„All along the watchtower

Princes kept the view

While all the women came and went

Barefoot servants, too”

BOB DYLAN

Lisile, minu parimale sГµbrale, kauneimale kaasale ja kogu minu maailmale

1

    Berliin, Hohenschönhausen, 11. juuli 1989

Vihma kallas hobuserauakujulise vanglahoone kohal, mis vaiksena öös kõrgus. Ringmüüri lähima vahitorni tuhmide kõrgete aknaruutude taga libisesid mööda valvurite varjud. Torni all vahipostil seisid neli XIV divisjoni sõdurit, karabiinid lõdvalt õlal rippumas. Oli rahulik öö, uusi vange ei olnud tulemas. Mehed lobisesid omavahel, varjates oma sigarette vihma eest, nii et nende peopesad helendasid iga kord, kui nad mahvi tõmbasid.

Ooberst Hausser peatus B-ploki teise korruse ülekuulamisruumide sissepääsu juures ja piidles punast tuld laes. Ta oli umbes kolmekümne viiene, aga vaod tema näos tegid ta palju vanemaks. Tal olid seljas tsiviilriided ja tema põlvedeni ulatuv mantel oli vihmast läbimärg. Mees kõndis rahutult ringi ja väänas oma mustades nahkkinnastes sõrmi. Kogu vangla oli valgusega reguleeritud nii, et kui kinnipeetavat oma kongist ülekuulamisruumi viidi, ei puutunud ta kokku kellegi teise kui ülekuulamise eest vastutavate isikutega. Taoline süstemaatiline isolatsioon oli hoolikalt kavandatud ja Hausser oli selle ise heaks kiitnud, ometi ärritas teda, et ta nüüd ootama pidi. Kohe kui vang oli edasi viidud, süttis laes roheline tuli. Hausser, kes oli peaaegu kahe meetri pikkune, keeras ümber nurga ja kõndis edasi mööda pikka kitsast koridori, mida ääristasid polsterdatud ja hermeetiliselt suletud ustega ülekuulamisruumid.

Hoolimata hilisest tunnist olid kasutuses peaaegu kõik kolmele korrusele jaotatud sada kakskümmend ülekuulamisruumi. See oli Hohenschönhauseni vangla teine korraldus: kinnipeetavad ei saa isegi öösiti rahu.

Hausser avas koridori eelviimase kambri ukse ja pani laetule põlema. Ruum oli spartalikult sisustatud, mööbliks vaid kirjutuslaud, kaks tooli ja arhiivikapp. See oli samasugune nagu ülejäänud sada üheksateist tuba. Hausser oli juba üle kuue aasta tagasi siia vanglasse tööle tulnud, aga ta polnud kunagi ühtki kinnipeetavat selles toas üle kuulanud. Kambri ainus ülesanne oli olla suitsukatteks tema täiesti omamoodi ülekuulamismeetoditele. Hausser läks ümber lageda kirjutuslaua, mis täitis peaaegu terve ruumi, ja astus nurgas seisva arhiivikapi juurde, mille ta väikese läikiva võtmega avas. Ta võttis kõige ülemisest sahtlist võtmekimbu ja pistis selle taskusse.

MГµni minut hiljem seisis Hausser taas siseh