SoomussГјda
Jo NesbГё
Harry Holel on eriline anne pendeldada kõrgete tippude ja sügavate orgude vahel. Kriminaaluurijana on Hole tunnistatud geeniuseks ja elavaks legendiks. Aga medalil on destruktiivne teine pool. Ja ehkki Hole on kuulus, on ta enamasti siiski kurikuulus. Seda nii ülemustele vastu hakkamise kui ka vaibumatu alkoholilembuse poolest. See lembus on olnud talle pigem halb kaaslane ja tõuganud Harryst aastate jooksul eemale need inimesed, keda ta kõige rohkem armastab. Süütunne käib Holel varjuna kannul ka tema uues elus ning tal ei jää muud üle kui põgeneda Hongkongi räpastesse oopiumiurgastesse. Samal ajal leitakse Oslos kaks noort naist tapetuna. Nad on uppunud omaenese verre. Kuna poliseil pole ühtki juhtlõnga, juurdlus ei edene. Ainult Harryt suudaks aidata. Peagi mõistab ta, et seisab vastamisi psühhopaadiga, kes paneb tema oskused tõsiselt proovile.Jo Nesbø on (s 1960) on Norra kirjanik ja muusik, endine börsimaakler, kes pühendus kirjutamisele pärast oma esikromaani “Nahkhiir” suurt menu. Inspektor Harry Holest jutustava krimisarja eest on Nesbø võitnud mitmeid auhindu, raamatuid on müüdud kogu maailmas enam kui 9 miljonit eksemplari ning neid on tõlgitud 40 keelde. Viimati on eesti keeles ilmunud Harry Holest jutustavad romaanid “Päästja” ja “Lumememm”.
Originaali tiitel:
Jo NesbГё
Panserhjerte
Aschehoug
Oslo
2009
This translation has been published with the financial support of NORLA
Korrektuuri lugenud Kristina RГјГјtelmaa
Kujundanud Eiko Ojala
Copyright В© Jo NesbГё 2008
Published by arrangement with Salomonsson Agency
В© TГµlge eesti keelde. Sigrid Tooming, 2014
ISBN 978-9985-3-3043-2
ISBN 978-9985-3-3097-5 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2014
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
TrГјkikoda AS Pakett
ESIMENE OSA
1. PEATГњKK
Uppumine
Ta ärkas. Pilgutas pilkases pimeduses silmi. Tema suu oli lahti ja ta hingas läbi nina. Ta pilgutas veel korra. Ning tajus, kuidas nirisev pisar teiste pisarate soola üles sulatab. Aga enam ei valgunud kõrist sülge, suukoobas oli kare ja kuiv. Põsed olid pakatavast survest pungis. Suus olev võõrkeha tekitas tunde, nagu tahaks tal pea lõhkeda. Aga mis see on, mis asi see on? Esimene, mida ta ärgates mõtles, oli see, et ta ihkab tagasi. Tagasi pimedasse ja sooja auku, mis teda seni ümbritses. Mehe tehtud süst mõjus ikka veel, aga ta teadis, et valu tuleb kohe tagasi, sest tundis seda aeglaste, raskete löökidena, mis tähistasid pulsilööke, ja tulvava verekohinana ajus. Kus on mees? Kas ta seisab selja taga? Naine hoidis hinge kinni ning kuulatas. Ta ei kuulnud midagi, kuid tajus kellegi juuresolekut. Nagu leopardi. Ta oli kuulnud, et leopard liigub nõnda hääletult, võib oma saagile pimeduses päris ligi hiilida, võib oma hingamist niiviisi kohandada, et hingab sinuga ühes taktis. Hoiab koos sinuga hinge kinni. Naisele tundus, nagu tajuks ta mehe kehasoojust. Mida too ootab? Naine hakkas taas hingama. Ja talle tundus samal hetkel, et ta tajub kuklas kellegi hingetõmbeid. Ta keeras end välgukiirusel ringi ja virutas, kuid tabas õhku. Tõmbus kägarasse, püüdis end tillukeseks teha, ära peita. Kõik asjata.
Kui kaua ta teadvusetu oli olnud?
Uimasti toime hakkas kaduma. See kestis vaid sekundi murdosa. Aga küllalt kaua, et aimata, mis järgneb. Et aimata, mis edasi saab.
Võõrkeha, mis naise ette lauale pandi, oli piljardikuuli suurune, läikivast metallist, ning sellesse olid stantsitud augud, kujundid ja märgid. Ühest august ulatus välja punane traat, mille otsas olev silmus tõi tahtmatult meelde jõulupuu, mis vanemate pool jõulureedel, see tähendab seitsme päeva pärast ehtimist ootas. Helkivad kuulid, päkapikud, korvid, küünlad ja Norra lipud. Kaheksa päeva pärast laulaksid nad „Deilig er jorden” ja ta näeks õelaste säravaid silmi, kui nad tema kingitusi avavad. Oli nii palju asju, mida ta oleks tahtnud teisiti teha. Ta oleks tahtnud oma päevi elada tõelisemalt, täiel rinnal, täita need rõõmuga, teistsuguse hingamise ja armastusega.