Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940

Ivo Juurvee

Raamat käsitleb riigisaladuse kaitse teemat uudselt ja samas ka piisavalt ammendavalt. Teoses vaadeldakse riigisaladuse kaitse õiguslikke aspekte, füüsilist kaitset, ametnike ja ohvitseride tausta kontrollimist ning sideturvalisuse tagamist riigis. Vaatamata sellele, et käsitletavast perioodist on varsti möödas terve sajand, on raamatus käsitletavad probleemid vägagi päevakohased ka tänases Eestis. Millist informatsiooni ja miks riik salastab? Kas riik ei kasuta salastamist elanikkonna julgeoleku tagamise asemel hoopis millegi kinnimätsimiseks? Kas saladused on ikka piisavalt kindlalt kaitstud? Ajaloodoktor Ivo Juurvee näol on tegemist autoriga, kes omab lisaks väljaarendatud ajaloolase baasoskustele väga head arusaama õigusteadusest ja krüptograafiast, ja kellel on missioon rikastada Eesti ajalooteadust seni läbiuurimata teema käsitlusega. See raamat on oma sisutiheduselt ja faktoloogialt tähelepanuvääriv. Peateema taustal joonistub ilmekalt välja Vabariigi esimese 20 aasta ajalugu. Teos on varustatud põhjaliku ingliskeelse kokkuvõttega (Protection of Classified Information in Estonia 1918–1940).

Ivo Juurvee

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld

SISSEJUHATUS

Sõna „saladus” tekitab uudishimu, soovi teada saada, mis on selle taga. Veelgi suuremat huvi tekitab ehk sõna riigisaladus. Lisaks uudishimule tekitavad need mõisted ka soovi neid kasutada – sõltumata sellest, kas nende sisu mõistetakse või mitte – kohati nendega isegi manipuleerida. Ajalooprofessor Richard G. Powers on tabavalt leidnud: „Salastatus müüb. Kui saladused ei ole huvitavad, siis pole seda miski.”[1 - Richard G. Powersi eessõna raamatule: Daniel Patrick Moynihan. Secrecy: The American Experience. New Haven: Yale University Press, 1998, lk 21.] See omakorda on tekitanud surve sõna (kuri)tarvitamiseks lihtsalt müügiedu nimel – sõna „saladus” või „salajane” on täiesti kontekstiväliselt paljude ajalugu puudutavate populaarteaduslike, aga ka suisa ilukirjanduslike käsitluste pealkirjades.

Teemat täpsemalt vaadeldes selgub, et midagi müstilist riigisaladuses tegelikult ei ole, kuigi suur osa riigisaladuse kaitsesse puutuvat on tavaliselt ka ise riigisaladus. Selles osas on Eesti mitmete üpris kurbade ajalooliste kogemuste tõttu meeldiv erand, aastate 1918–1940 kohta käivad materjalid on jäänud suures osas hävitamata ega kvalifitseeru praegu enam riigisaladuseks. Ühtlasi on riigisaladuse kaitse valdavalt preventiivne tegevus, seepärast ei ole selle tulemused üheselt määratlevad ega kergesti märgatavad. Käesolev raamat püüab selgitada, kuidas infot avalikuks tuleku eest kaitstakse, uurides selleks Eesti Vabariiki aastatel 1918–1940. Kuigi riigisaladuse kaitses tervikuna ei ole midagi ainuomast Eestile või vaadeldavale perioodile, on lihtsalt sellises piiritluses probleemistik piisavalt põhjalikult uuritav. Raamatu keskne küsimus on: kuidas riigisaladust kaitstakse? Sellele vastuse otsimine tõstatab hulga uusi, kitsamaid küsimusi. Töö tervikuna aitab loodetavasti kummutada mõningaid väärarusaamu ja on abiks ajaloolastele (või ka muidu ajaloohuvilistele ja ajakirjanikele), kes puutuvad kokku dokumentidega, mille päises esineb erinevates keeltes märge „salajane” või „täiesti salajane”. Mõned olulisemad väärarusaamad on järgmised. Mainitud märgetega dokumente peetakse:

• huvitavamaks kui muid dokumente, vahel suisa müstiliseks;

• usaldusväärsemaks kui muid dokumente;

• millegi ebaseadusliku või ebaeetilise varjamiseks mõelduks.

Vaadeldaval perioodil ei olnud sõna „riigisaladus” (kasutati ka vormi „riikline saladus”) juriidiline termin, küll aga kasutati seda kõne- ja ajakirjanduslikus keeles. Täpset definitsiooni sõnale ei olnud. Ametnikkond ja juristid hoidusid oma tekstis mainitud sõna kasutamisest, samuti polnud seda Eesti Entsüklopeedias. 1901. aasta Brockhausi entsüklopeedia venekeelses väljaandes on mõiste riigi-s