Comandante: Hugo Chaveze Venezuela

Rory Carroll

Hugo Chavez oli fenomen. Teda on võrreldud Napoleoni, Nasseri, Peroni, Castroga, aga tegelikult pole keegi neist nagu Chavez. Ta valiti demokraatlikult, valitses nagu monarh ning tekitas ühtviisi imetlust ja põlgust. Kuidas õnnestus tol autokraadil ära võluda mitte ainult terve rahvas vaid ka suur osa maailma avalikkusest? Kuidas suutis ta inimesed nagu käsu peale naerma või nutma või maruliselt aplodeerima panna? Ja kuidas õnnestus Chavezil võimule jääda hoolimata sellest, et Venezuela tema käe all kokku varises? Kui ta 1999. aastal võimule tõusis, lubas ta demokraatlikku revolutsiooni, mis pidi tema kodumaad tundmatuseni muutma. Nii Venezuelas kui mujal Ladina-Ameerikas muutuski karismaatiline Chavez vaeste lootuse ja vabaduse sümboliks. Tegelikkuses aga läks riik presidendi raudsesse haardesse, valitsuse poliitilised vastaseid vangistati või saadeti riigist välja, samal ajal semutseti kõigi maailma diktaatoritega alates Castrost lõpetades Ahmadinedžadiga. Tulusa naftaäri riigistamise taustal varisesid kokku avalikud teenused ja lakkas olemast kesklass… Seda kõike saatmas Chavezi lõputud ülesastumised meedias, näiteks alatasa eetris olevas telesaates “Alo Presidente!”.

EESSГ•NA

Oli juba peaaegu kesköö, kui Venezuela sõjalennuk tõusis Havanna kohal õhku ja võttis kursi lõunasse, üle kuuvalguses heikleva Kariibi mere, Caracasesse. Pastakas ja märkmik pihus, istus Gabriel García Márquez Hugo Chávezi kõrval. Kaks meest ei sarnanenud eriti üksteisega. Kirjanik oli lühikest kasvu, valgete vuntside ja tumedate kulmudega ning tema kortsulist erksat nägu raamistasid hallid taanduvad juuksesalgud. Chávez polnud kuigivõrd pikk, ent tugeva kehaehitusega, ikka veel sportlik, pöetud mustade juuste, tömbi nina ning sileda tõmmu näoga. Tema kõrval seistes meenutas García Márquez kääbust. Ent rihmadega lennuki istme küljes paistsid nad peaaegu ühesuurused.

Kaks meest olid olnud külas Fidel Castrol. Kuuba vana rebane oli venetsueellase vastu juba varemgi huvi üles näidanud ning nüüd oli Nobeli laureaadi kord. Käes oli 1999. aasta jaanuar ning Chávez oli tagasiteel kodumaale, kus ta vannutataks presidendiks. Mõne nädala eest oli ta võitnud valimised ning nüüd, 44 aasta vanuses, pidi temast saama vabariigi noorim juht. Üks Kolumbia ajakiri oli tellinud García Márquezilt tema kohta artikli. Enne kuulsuse saavutamist oli romaanikirjanik Gabona, nagu sõbrad teda hüüdsid, olnud ajalehereporter ning ta polnud minetanud ajakirjaniku oskusi, kuidas usutleda ning asjade tuumani tungida. „Me olime kohtunud Havannas kolm päeva varem,” kirjutas ta pärastpoole. „Kõige esimesena paistis mulle tema juures silma tema karastatud terasest keha.

Temas oli vahetut sõbralikkust ja lihtsat veetlust, nagu venetsueellastele lahutamatult omane. Soovisime mõlemad veelgi kokku saada, ent see polnud kummalegi võimalik, seega otsustasime koos Caracasesse lennata, et saaksime oma elust ja teistest imeasjadest vestelda.”

Chávez polnud veel ametissegi astunud, ent tema karjäär näis ikkagi ebaharilik. Venezuelat oli kunagi peetud Lõuna-Ameerika kõige edukamaks ja seetõttu igavaks riigiks, naftarikkurite ja iluduskuningannade kodumaaks, mis keset regioonis möllavast külmast sõjast põhjustatud diktatuure ja revolutsioone uhkeldab naftadollaritel mõnulemise ja veretult mööduvate valimistega. See muutus ühe pöördelise ööga 1992. aasta veebruarikuus, mil tundmatu kolonelleitnant Hugo Chávez üritas riigipööret, saates tankid ja kaitsevärvidega maalitud nägudega sõdurid ründama presidendipaleed Miraflorest. President Carlos Andrés Pérez pääses pakku, riigipööre kukkus läbi ning Chávez läks vangi, ent seitse aastat hiljem kerkis ta rivaalide kõrval esile juhtiva presidendikandidaadina ning nüüd ta oligi tulevane president, kes lendab tähtede all vastu ebakindlale saatusele. Kes see mees oli?

García Márquezil olid ülesande vastuvõtmiseks omad põhjused. Romaanides, nagu „Patriarhi süg