Г•de Veera

Ira Lember

Sügis 1944. Veera on äsja lõpetanud Tallinna õdede kooli ja suunatud seejärel Haapsalu Sõjaväehaiglasse halastajaõeks. Läänerindel ent toimuvad dramaatilised muutused, punaarmee tungib Eestimaale aina lähemale ja kõik sõjaväelaatsaretid evakueeritakse. Kuuldused pealetungivate vene vägede metsikustest ei jäta Veerale valikuvõimalust ja nii astutaksegi koos sõbratar Naimaga viimase evakueeruva Saksa laatsaretilaeva pardale, käe otsas vaid väike käsikohver, hinges nooruse uljus ja südames lootus peatsele tagasitulekule… Algab pikk põgenikutee, nagu tuhandetel teistel eestlastel, kel aga igaühe elu keerdkäigud hoopis erinevad ja ootamatute kurvidega.

Ira Lember

Г•de Veera

Esimene osa

PГјhendatud oma Гµele

HalastajaГµde

Kogu hommikupooliku oli taevas kaetud tumedate rünkpilvedega. Tundus juba, et need pilved ei liigugi paigast, nad oleks kui Viie oru linna mägedele puhkama jäänud.

Pilvine taevas muutis halliks isegi suure ja valge Geislingeni linna haiglamaja ja selle palatid. Kus iga natukese aja tagant vaatas keegi akna poole: kas sajab juba?

Kuid arvatud vihma asemel lükkas äkitselt kellegi nähtamatu käsi vihmapilved laiali ja päike sai ikkagi võimu enda kätte. Kõik võib hetkega muutuda. Nagu elus eneses – kui midagi väga ootad, siis ta ei tule, tuleb aga midagi muud, ja kui oled ootamisest ära väsinud või valvsuse kaotanud, siis on see tulek juba jälle üllatus.

Ka see ilmamuutus tuli ootamatult. Päike kuldas oma kiirtega terve oru ja selles peituva Geislingeni linna koos tema punaste katustega majadega üle. Kõik muutus värskeks ja rõõmsaks. Ka valge haiglamaja suutis päike roosaks värvida, seda nii väljastpoolt kui ka tema valged seinad seest. Päikese võime on imetlusväärne.

Isegi haigla personal, kes hommikuti ikka tusasevõitu moega, muutus rõõmsamaks. Päike pani mornimadki naeratama. Päikesepaiste mõjus kõigile hästi.

Ainult range vanemõde ei lasknud sest ootamatust ilmamuutusest end lõdvemaks. Ta vaatas, nagu ikka, tõsisel pilgul oma alluvate rõõmsaid nägusid ja kontrollis nende töid ja tegemisi. Mitte midagi ei jäänud varjule tema kotkapilgu eest. Ta pilk ei jätnud rahule ka inventari: kas kõik on ikka piinlikult puhas? Kas päikesekiir ei paljastanud kuskil mõnd hooletut tolmuviirgu? Kõige kauem jäi vanemõe pilk peatuma ikkagi õde Veera peal. Tema juures otsis ta alati mõnda viga. Kuigi leidis seda üliharva. Aga ta ei saanud ikka veel täielikult usaldada õde, kes ei olnud sakslane.

Õde Veera aga arvas, et vanemõde ei salli teda ja see kurvastas teda. See kurvastas teda isegi väga.

Ja ta püüdis veelgi paremini oma kohustusi täita, ega nurisenud ka siis, kui tema peale pandi ka teiste kohustused. Aga ta ei saanud eales tunnustust. Ei väiksematki kiitust. Paremal juhul vanemõde lihtsalt noogutas peaga, mis pidi ütlema, et pole viga, töö sai tehtud. Õde Veera aga soovis enamat. Ta ju teadis, et andis endast parima ja miks seda siis ometi ei hinnatud?

Veera oli alati püüdnud kõike perfektselt teha, olgu käsil töö või õppimine. Ta oli lapsest saati perfektsionist ja küllap selles peitus ka piisake auahnust. Ta õppis koolis hästi ja oli harjunud heade hinnetega. Ja kui ta siis teises või kolmandas klassis sai loodusloo töö eest hindeks neli miinus, puhkes ta otse südantlõhestavalt nutma ega lakanud enne, kui õpetaja oma käega kustutas kummiga selle nutma ajava miinuse number nelja tagant ära. Suuremaks saades naeris ta isegi seda meenutades. Ja naeris ka temast kolm aastat noorem õde Irja, kelle meelest oli isegi neli miinus hea hinne. Selline vahe oli neil kahel õel, kes aga väga teineteist hoidsid.

Õde Veera oli selles haiglakorpuses varsti juba kolm aastat töötanud. Tal oli heameel, et ta selle töökoha sai, kuigi arvas siis, et kõik on vaid ajutine. Ta lootis kogu aeg, et saab varsti ehk üle minna Eesti linnakusse, eestlaste ambulatooriumisse, kuid seal ei olnud ikka veel vabu kohti. Ja teine lootus, see kõige suurem lootus, mis iga pagulase südames ku