Ahistatud
Flynn Berry
Elava kujutlusvõime ja kirjanikupüüdlustega Nora sõidab nädalavahetuseks külla oma väikelinnas elavale vanemale õele, satub aga hoopis mõrvapaigale. Politsei ei leia ühtegi motiivi, miks pidanuks keegi haiglas töötanud Racheli tapma. Nii hakkab Nora ise uuriva pilguga ringi vaatama, paljastades − või arvates paljastavat − õe ja naabrite väikesi saladusi. Politsei kahtlused koonduvad samal ajal Norale endale, kuna temalgi oleks piisavalt põhjust õe peale vihane olla. Selle psühholoogilise põnevikuga pälvis Flynn Berry 2017. aastal Edgar Allan Poe auhinna parima debüütromaani eest.
Originaali tiitel: Under the Harrow Flynn Berry Penguin Books 2016 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ingrid Eylandt-Kuure Kujundanud Britt Urbla Keller Copyright В© 2016 by Flynn Berry All rights reserved including the right of reproduction in whole or in part in any form. This edition published by arrangement with Penguin Books, an imprint of Penguin Publishing Group, a division of Penguin Random House LLC. В© TГµlge eesti keelde. Juhan Habicht, 2018 ISBN 978-9985-3-4435-4 ISBN 978-9985-3-4479-8 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak TrГјkikoda OГњ Greif
J.A.B.-le
Mida me saavutame kГµrvalepГµiklemisega? Me oleme ahastama panevas olukorras ega saa pГµgeneda.
C. S. Lewis, Гњhe valu anatoomia
ESIMENE OSA
1
EAST RIDINGIS ON kaduma jäänud üks naine. Ta kadus Hedonis, üsna lähedal kohale, kus me üles kasvasime. Kui Rachel sellest teada saab, mõtleb ta, et siin tegutseb seesama mees.
„Üllatuse” ukse kohal rippuv, rohelisel merel seilavat klipperit kujutav silt kriuksub tuule käes. Pubi asub Chelsea ühel vaiksel tänaval. Kui olen lõpetanud töö Phene’i tänaval, tulen siia einet ja klaasi valget veini võtma. Ma töötan maastikukujundaja assistendina. Tema erialaks on luhad. Need näevad välja nii, nagu poleks seal mingit maastikukujundust toimunudki.
Ekraanil kõnnib reporter pargis, kus naist viimati nähti. Politseinikud ja koerad hargnevad linnatagustel küngastel. Ma võiksin sellest Rachelile õhtul rääkida, kuid see rikuks meie kohtumise. Sellel ei pruugi olla midagi ühist temaga juhtunuga. Võib-olla pole sel naisel üldse midagi viga.
Teisel pool tänavat on ehitajad söömise lõpetanud, valged paberkotid on kokkukägardatult nende jalge ees maas ja nad on külmas päikesepaistes toetanud seljad vastu trepiastmeid. Ma peaksin olema juba teel Oxfordi rongile, kuid ma ootan veel baaris, mantel seljas ja sall kaelas, kuni Hulli jaoskonna politseinik palub kõigil, kes kadumisest midagi teavad, sellest teatada.
Kui uudised jõuavad põhja pool tormi lubava ilmateateni, lahkun ma rippuva sildi alt ja pööran järgmisel tänavanurgal Royal Hospitali tee poole. Kõnnin mööda Burtoni pargi hoolitsetud muruplatsidest. Kinnisvarafirmast. Chelsea ja Kensingtoni päikeselistest kodudest. Ise elan ma ikka Kilburni tornmajade kvartalis. Trepišaht lõhnab alati värske värvi järele ja kajakad pikeerivad rõdude suunas. Aeda mul seal muidugi ei ole. Kingsepa lapsel pole kingi jne.
Mustad taksod sõidavad mööda Sloane’i tänavat. Majade külgedel on tuhmid valguskerad, mis peegelduvad vastasmajade akendes. Raamatupoe vaateaknal on virn „Tuhande ja ühe öö” uustõlkeid.
Ühes loos jõi võlur taimeleotist, mis hoidis teda noorena. Probleem oli selles, et see taim kasvas ainult mäetipus ja igal aastal pettis võlur mõne nooruki mäest üles ronima. Viska taim alla, ütles võlur. Siis ma tulen sulle järele. Nooruk viskaski taime alla. Lõppu ma ei mäleta. Võib-olla nii lõppeski. Ma olen unustanud suurema osa lugude lõpud peale kõige tähtsama – et Šeherezade elab.
Mõni minut metroos, siis olen ma jälle väljas, kõmbin trepist üles Paddingtoni jaama. Ostan pileti ja Whistlestopi kioskist pudeli punast veini.
Platvormi ääres seisva rongi mootorid juba undavad. Ma tahaksin, et Rachel koliks Londonisse. „Aga siis poleks sul põhjust siia tulla,” ütleb tema, ja ma armastan ta maja, vana tal