Mälestused
Ilmar Raamot
Eesti tuntud ühiskonnategelase Ilmar Raamoti (1900–1991) mälestused on hinnaline ja haarav omaeluloojutustus Eesti vabariigi kujunemise ja hävingu kontekstis, eriti väärtuslikeks võib pidada tema vahetuid tunnistusi vapside liikumisest ja 1934. aasta riigipöördest. Konkreetsemalt kajastab mälestuste esimene osa Raamoti õpinguid Tartu Reaalkoolis ja Tallinna Peetri Reaalkoolis, Vabadussõda, teenistust ohvitserina, õpinguid Tartu ülikoolis ja Berliini Põllumajandusülikoolis, tegutsemist Ühinenud Põllumeeste ja Väikemaapidajate kogude peasekretärina. Mälestuste teine pool katab aega alates 12. märtsist 1934, mil Eestis toimus riigivanem K. Pätsi ja kindral J. Laidoneri läbi viidud riigipööre. Mälestused lõpevad 22. septembriga 1944, mil autor jõudis põgenikuna Eestist Saksamaale. Ilmar Raamoti mälestused ilmusid paguluses kahes köites: „Mälestused I“ (Vaba Eesti, 1975) ja „Mälestused II“ (Välis-Eesti & EMP, 1991), käesolevas väljaandes ilmuvad need ühtede kaante vahel esimest korda.
Jaan Raamot
MГ„LESTUSED
PГјhendatud poegadele TГµnisele ja Jaanile
Saateks
On raske leida mõnd ajaloolõuendit, millele oleks maalitud rohkem olulist ja isiklikult Eesti ajaloos kogetut kui Ilmar Raamoti mälestusteraamatud, mis on nüüd esimest korda avaldatud ka Eestis. Paguluses tulid need välja kahes jaos. 1975. aastal ilmunud „Mälestused I” käsitlesid autori tähelepanekuid kuni 1933. aastani. „Mälestused II” nägid ilmavalgust 1991. aastal vaid paar nädalat enne Eesti iseseisvuse taastamist ning need hõlmavad perioodi Konstantin Pätsi riigipöördest kuni autori lahkumiseni Eestist 1944. aastal. Raamot suri 1991. aasta detsembris, kolm ja pool kuud pärast Eesti iseseisvuse taastamist.
1900. aastal sündinud Ilmar Raamot pärines ühest silmapaistvaimast Eesti perest. Tema isa Jaan Raamot oli Liivimaa kubermangust valitud Riigiduuma saadik (1911–1917), hiljem Maapäeva liige ja Ajutise Maavalitsuse esimees, ehk siis üks meie riigi loojatest. Ema Mari Raamot oli Naiskodukaitse ja Kodutütarde asutaja ning omal ajal ja tingimustes eesti naisliikumise olulisimaid eestvedajaid.
Ilmar Raamot oli minu vanemate hea tuttav, meie pered elasid teineteisest vaid paari kilomeetri kaugusel. Kuigi veerand sajandit Raamotist noorem, oli mu isa samuti Reaalkooli vilistlane ning ju sellest nende sõprus sündiski. Olin tavaline laps ja vanainimeste jutud mind ei köitnud. Mistõttu jäin paljust ilma, Vabadussõja kirjeldustest ja muustki. Aga hiljem, kui olin Raamoti mälestuste esimese köite vaimustusega läbi lugenud, oli mul võimalus teda külastada ja temaga juttu ajada. Ta kirjutas sel ajal mälestuste teist osa, oli 87-aastaselt erakordselt erk ja heatujuline ning ilmsesti parima mäluga inimene, keda olen kohanud. Enamik tema räägitust leidis koha neli aastat hiljem ilmunud raamatus.
Ilmar Raamot kasvas üles keerises, mida võis Eestis möödunud sajandi teisel kümnendil poliitiliselt aktiivsete vanemate lapselt ka oodata. Mälestuste esimesest osast võib lugeda, kuidas Saksa okupatsioonivõimud arreteerivad 17-aastase Ilmari, kui too on teel koos Päästekomitee ühe rettu läinud liikme ja iseseisvusmanifesti autori Konstantin Konikuga. Sakslaste eesmärgiks oli tabada Ilmari isa Jaan Raamot ja poeg kõlbas söödaks hästi. Sõja ajal sõjaväevanglasse sattumine polnud nali. Eesti rahvuslasi lasti seal maha. Ja noor mees ei võinud vanglaukse avanedes kindel olla, kas järgmine samm viib vangilaagrisse, mahalaskmisele või vabadusse.
Esimese osa põnevaimad leheküljed kirjeldavad detailselt Reaalkooli õpilase teekonda soomusrongil nr. 2. Jutustus on nii kaasahaarav, et olen teinud mitmele kaitseministrile ettepaneku avaldada see eraldi vihuna ning jagada kaitseväe ajateenijaile. Hurraapatriotismi asemel annavad need meenutused üsnagi täpse pildi sellest, kuidas üks seitsmeteistaastane poiss tunneb end keset talve keset reaalset lahinguvälja.
Me kipume unustama vГµi mitte teadvustama asjaolu, et VabadussГµja alguses koosnes vabat