Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani

Zoja GabovitЕЎ

Raamatu autor on meditsiiniteaduste doktor. Üle 25 aasta töötas ta Tallinnas anestesioloog-reanimatoloogina. 1990. aastal siirdus ta homöopaatilise ravi juurde, töötades Reindhardt Volli meetodile tuginedes välja originaalse diagnostika- ja ravimeetodi. 1999. aastal asutas ta koos mõttekaaslastega Tallinnas KoLeGa kliiniku, kus kasutatakse tšakradiagnostikat ja ravitakse homöopaatia põhimõtete alusel seniajani. Raamatus antakse põhjalik ülevaade inimorganismi toimimisest ja seda mõjutavatest teguritest; meid ümbritseva keskkonna, meie mõtete, samuti sündides kaasa võetud energiate mõjust organismile. Autor räägib oma rikka kogemustepagasi põhjal, kuidas homöopaatia abil vabaneda allergiast, depressioonist, mitmetest kroonilistest haigustest, vaktsineerimise tagajärjel tekkinud tüsistustest, seada korda suhted ümbritsevaga ja tulla toime kriisiolukordadega. Juttu on bioväljast, energeetilistest kehadest, tšakratest, karmast, stressist, erinevate haiguste tagamaadest ja paljust muust. Autor tegi pikka aega koostööd doktor Luule Viilmaga, kellega kahasse välja töötatud preparaatide tutvustus ja nende mõju kirjeldused on raamatu oluline osa.

Zoja GabovitЕЎ

Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani

Albert Akselrodile, sГµbrale ja Гµpetajale Luule Viilmale, mГµtte- ja vГµitluskaaslasele

Sissejuhatus

Miski ei lakka olemast tõde vaid sellepärast, et paljud seda ei tunnista.

В В В В Spinoza

Minu tudengipäevad sattusid meditsiini hoogsa arengu ajajärgule. Eriti puudutas see uusi distsipliine, teiste hulgas ka reanimatoloogiat ja intensiivravi. Ilmusid uued ravimid, nüüdisaegsed aparaadid ja ravimeetodid. Nagu iga ajaga kaasas käiva oma eriala entusiasti, oli ka meie, arstiteaduse tudengite jaoks kõige olulisem olla kursis uue infoga. Mitte maha jääda, mõista ja omandada uut, püüda oma teadmisi kasutada. Mitte mööda lasta just seda, mõnikord ainsat võimalust – ja vähemalt püüda haiget päästa.

Sel ajal ei saanud meil isegi tekkida mässumeelset mõtet, et võib olla ka mingi teistmoodi meditsiin peale akadeemilise. Muidugi olime üht-teist kuulnud Hiina akupunktuurist ja Siberi šamaanidest – just sellises koosluses serveerisid meile informatsiooni Tartu ülikooli professorid. Nimetati isegi niisuguseid mõisteid nagu fütoteraapia ja homöopaatia, kuid kõike seda peeti TÕELISE arsti tähelepanu mitteväärivaks.

Esimesest kursusest alates sisendati meile, et arst saab kõrgema hariduse ja vastavalt sellele on tal kõrge staatus. Samas on ju teada, et ülikoolis õppimine iseenesest ei garanteeri spetsialisti head taset. Ma tean seda, kuna olen palju aastaid töötanud ekstreemsel erialal. Küll aga on mul olnud õnne töötada koos kõrgeima klassi õdedega, kellest unistab iga arst. Need olid anestesioloogiaõed, kelle intellekt ületas keskmise arsti oma. Nad mõistsid oma eriala peensusi, neil olid sügavad teadmised ja nad oskasid neid kasutada. Samal ajal olen kohanud kõrge enesehinnanguga arste, kuid sedavõrd harimatuid, inertseid ja primitiivseid, et nende ametialast taset sai hinnata vaid ühe sõnaga: kõlbmatu. Kui nad oleksid töötanud operatsioonitoas anestesioloogidena, olnuks see sõna otseses mõttes eluohtlik.

Meile õpetati, et ravitsemisega tegelevad posijad – professorid tõid selle sõna alati kuuldavale põlgusega, see tähendas teise sordi inimesi. Kõrgeimal hierarhiaastmel asuva arsti ja posija vahe tehti meile ülikoolis hästi selgeks. Me pidime kindlalt omandama teadmise, et alternatiivmeditsiiniga ei hakka õige arst kunagi tegelema. Kuid veerand sajandit hiljem ilmnes, et omandasin selle teadmise halvasti ja minust sai kõigest hoolimata ebatraditsioonilise ravi spetsialist.

Teadupärast elavad kõik ajalehed reklaamist. 1990-ndate alguses avaldati ajalehtedes ahvatlevaid kuulutusi, mis lubasid maha võtta needust, puhastada karmat ja parandada biovälja. Samal ajal teritati nii nende kuulutuste kui ka ravitsejate endi kallal hambaid televisiooni huumorisaadetes ja ka