Jäämurdja. Ants Antson

Gunnar Press

Eesti XX sajandi saja suurkuju nimekirja koostati kaua ja hoolega. Esiletõstetute sekka, tähestiku järgi poetess Betti Alveri ja keelemees Paul Ariste vahele, mahtus üks talisportlane – Ants Antson, meie esimene ja uue aastatuhandeni ainus taliolümpiavõitja. Eestil on ammusest ajast olnud maailmatasemel kahevõistlejaid ja sinnakanti küündinud murdmaasuusatajaid, kuid kõrgeimale aujärjele tõusis kiiruisutaja! Lisaks tuli sõja jalus, aina pommitatava Beckeri sadama kõrval kasvanud Antson Euroopa absoluutseks meistriks ja kuulutati 1964. aasta maailma parimaks kiiruisutajaks. 1500 meetri sõit Innsbrucki olümpial kujunes meie esimeseks suureks telespordisündmuseks. 6. veebruaril 1964 peatus tehasetsehhides töö, koolid kogusid õpilased aulasse teleri ette ja Estonia teater katkestas “Minu veetleva leedi” proovi. Võidule järgnenud pidu oli üldrahvalik. Nõukogude Eesti marionettvalitsejad patsutasid Antsonit õlale, trummeldasid iseendi rinnale, kallasid partei keskkomitees vägijoogi välja ja tõotasid, et pärast sellist triumfi saab Eesti kindlasti korraliku uisuraja. Tuhkagi! Antson jäi sporditippu aastateks, pakkudes muudki kõneainet. Polnud vist abielupaari, kellele kuuekümnendate teisel poolel oleks vaadatud järele sama põnevil pilguga kui näitlejatar Eve Kivile ja uisutaja Antsonile. Kohe pärast Eesti iseseisvuse taastamist, 1992. aastal toimusid Albertville’is talimängud. Avapeol astus sportlaste ees Ants Antson, sinimustvalge tugevates kätes. Nii naasis Eesti olümpiaperre.

Ants Antson

Kaks Гµhtut Antsoni olГјmpiarГµdul

Esimene Гµhtu, rГµdul on medalitahtja.

5. veebruaril 1964 eksitab Innsbrucki olümpiakülla laskuvat öövaikust sügav ohe, nii sügav, et selle ohkajamehe maha jätnud neiu pidi tõesti armas olema. Ei-ei, kõrv petab pisut. Hullu pole juhtunud ja hingeabi ei vajata. Lõõtsahääl kostab hoopis Ants Antsoni rõdult. Eestlasest kiiruisutaja kavatseb 1500 meetri kullalahingu eelse öö sügavalt magada ja teab, et enam kui kaheksaliitrise kopsu tuulutamine karge alpiõhuga tuleb unele kasuks. Nii mahuka kopsuga olevat talisportlastest veel vaid kaks suusalegendi, soomlane Veikko Hakulinen ja rootslane Sixten Jernberg.

Uisutaja tõmbab aegamisi uue sügava ja hästi rahuliku sõõmu. Mõnuga.

Antson vaatab kotkapilgul pimedusse ega näe pabistamiseks või ärevaks ohkamiseks mingit põhjust. Ohaku praegu teised! Näiteks need, kelle hingeseisund nädal tagasi juba siin, Innsbruckis, kontrollvõistlust nõudis. Hollandlane Rudie Liebrechts jättis siis järgnejad terve sekundi kaugusele. Mis see talle tõi? Usku otsiv Liebrechts trummeldas rinnale ja teatas, et tema on nüüd selle distantsi olümpiafavoriit. Ajakirjanike väel polnud nii sõnaselge avalduse vastu vähimatki – rivistuti kullavõitu lubaja sappa ega antud talle enam enesega olemiseks ruumi.

Antson ja treener Boriss Šilkov seevastu olid otsustanud kontrollvõistlusest loobuda. Valida oli ju kahe variandi vahel, võis kas vaikselt liuelda ehk lolli mängida või siis trumbid ette näidata. Mõtet ei paistnud olevat ühel ega teisel. Trumbid, teati, tuleb üksteise järel ja õiges järjekorras lauda lüüa 6. veebruari ennelõunal, suures lahingus. Seni aga võib enesekindel atleet hingata ja enesega olla, sest ajakirjanikud ei kipu suurt küsima ega spordijuhid liiga lootusrikkaid epistleid lugema. Iseäranis meeldib Antsonile Norra ühe asjatundja avalik loits: “Antson on ju mitmevõistleja! Miks ometi peaks ta Innsbruckis mõnel üksikdistantsil medali võitma?” Vaat nii arvakugi!

Lõppev 5. veebruar oli Tirooli iidses pealinnas päikesepaisteline ja tuulevaikne, kiireks uisutamiseks kui loodud. 5000 meetris uuendati olümpiarekordit neli korda. Ilmaolud ei seganud ega soosinud kedagi ja järjestus oli üsna ootuspärane. Taevas on klaar praegugi, kui Antson kümnekorruselise külamaja rõdult kaugust uurib ja aru peab, kas ta ikka näeb mäetippude kontuure või pigem aimab neid, juba kaks nädal