Назад к книге «Tüdrukud» [Emma Cline, Emma Cline]

TГјdrukud

Emma Cline

Põhja-California, 1960. aastate vägivaldne lõpp. Suve alguses näeb üksildane ja mõtlik teismeline Evie Boyd pargis rühma tüdrukuid ning teda köidab kohe nende vaba olek, hooletu riietus ja hüljatuse ohtlik aura. Varsti on Evie neist vanima, Suzanne’i lummuse kütkeis ja ta tõmmatakse peatselt kurikuulsaks saavasse sekti ning selle karismaatilise liidri mõjuvälja. Sekti küngaste vahel laiuv rantšo on võigas ja alla käinud, kuid Evie jaoks on see eksootiline, põnev ja energiast laetud koht, kuhu ta meeleheitlikult kuuluda soovib. Mida rohkem aega Evie oma emast ja igapäevarutiinist eemal viibib ja mida tugevamaks muutub side Suzanne’iga, seda lähemale liigub ta kujuteldamatule vägivallale ja sellele hetkele oma elus, mil kõik võib kohutavalt valesti minna. Californiast pärit Emma Cline’i meisterlikult kirjutatud debüütromaani keskmes on tüdrukud – nende haavatavus, tugevus ning igatsus kuhugi ja kellelegi kuuluda. Olgugi et tegu on debüüdiga, on romaani ilmumist oodatud pikisilmi. Cline’i suurepärase kirjutamisoskuse kõrval on tekitanud ootusärevust seegi, et autor on ammutanud inspiratsiooni Mansoni perekonna jõhkrast loost. Romaani tõlkeõigused on müüdud 34 riiki ja teose põhjal on valmimas film.

Cline Emma

TГјdrukud

Naeru kuuldes vaatasin üles ja tüdrukuid nähes jäingi neid vaatama.

Kõigepealt märkasin nende pikki kammimata juukseid. Siis nende päikeses sädelevaid ehteid. Nemad kolm olid liiga kaugel ja ma ei suutnud nende näojooni eristada, kuid sellest polnud midagi – teadsin, et nad erinevad kõikidest teistest siin pargis. Hajusas järjekorras sagivatest perekondadest, kes ootasid grillil valmivaid vorste ja burgereid. Ruudulisi pluuse kandvatest naistest, kes hoidsid oma kavaleride ligi, lastest, kes loopisid eukalüptitropse vabalt ringi sibavate poolmetsikute kanade pihta. Näis, et need pikajuukselised tüdrukud libisevad üle kõigest, mis nende ümber toimub, traagiliste ja üksikutena. Otsekui pagendatud kuningapere.

Ma jälgisin tüdrukuid varjamatu, häbitu pilguga – tundus võimatu, et nad tagasi vaatavad ja mind märkavad. Hamburger lebas ununenult mu süles, tuul kandis jõelt üles mudahaisu. Selles vanuses jäin ma kohe igat tüdrukut uurima ja hindama, kaaluma, millest minul puudu jääb, ning nägin sedamaid, et tumedajuukseline tüdruk on kõige kaunim. Nii ma olingi arvanud, veel enne, kui suutsin nende nägusid seletada. Temast õhkus midagi ebamaist, räpane kleit kattis vaevu ta tagumikku. Tema kõrval seisid kõhetu punapea ja üks vanem tüdruk, kes olid riides niisama rääbakalt. Otsekui järvest välja tõmmatud. Odavad sõrmused nagu teine sõrmenukkide rida. Midagi määratlematut oli neis, ilu ja inetust ühekorraga, ning parki jäi nende möödumisest märkamise ärev jälg. Seletamatus ängis otsisid emad pilguga oma lapsi. Naised haarasid kavaleril käest. Päike heitis kiiri läbi uniste pajuvõrade ja soe tuuleiil puhus üle piknikutekkide nagu ikka, ent rahuliku päeva olid rikkunud tüdrukud, kelle teekond lõikas läbi tavapärase maailma. Tüdrukud, kes olid libedad ja hoolimatud nagu vett lõhestavad haid.

ESIMENE OSA

Algab kõik Fordiga, mis kuslapuude magusast suminast tihkel augustiõhtul mööda kitsast sissesõiduteed maja poole roomab. Tüdrukud auto tagaistmel hoiavad käest kinni, aknad on alla keritud, et lasta hilisõhtul sisse nõrguda. Raadio mängib, kuni autojuht selle äkki närvilise liigutusega kinni klõpsab.

Nad ronivad üle ikka veel jõulutuledega ehitud värava. Kohtavad kõigepealt valvurimajakese tumma vaikust, siis majahoidjat, kes diivanil õhtust uinakut teeb, paljad jalad otsekui pätsid teineteise kõrval. Tema pruut on vannitoas ja pühib maha silmameigi häguseid rõngaid.

Siis peamaja, kus nad ehmatavad külalistoas lugevat naist. Veeklaas öökapil väriseb, naise puuvillane aluspesu tõmbub niiskeks. Viieaastane poeg tema kõrval pomiseb unega võideldes midagi arusaamatut.

Nad kamandavad kГµik elutuppa kokku. See hetk, mil hirmunud inimesed mГµistavad