Гњks lask

Lee Child

Kuus lasku. Viis laipa. Hirmu küüsi paisatud sisemaalinn. Politseinikud lahendavad aga kuriteo mõne tunniga, tegu on algusest peale selge juhtumiga. Asja juures on ainult üks komistuskivi. Kahtlusalune ütleb: "Te võtsite kinni vale mehe." Ja siis: "Võtke ühendust Reacheriga". Ja endine sõjaväepolitseinik Jack Reacher tuleb tõesti. Ta tunneb tabatud tulistajat – see on väljaõppinud snaiper, kes poleks mingil juhul märgist mööda lasknud. Reacher on kindel, et siin miski ei klapi – ning varsti ei jää algusest peale selgest lahendusest midagi järele. Nüüd töötab Reacher koos ilusa noore advokaadiga ning läheneb nähtamatule vaenlasele, kes selle juhtumi niite tõmbab. Reacher teab, et ükski vastane ei ole teisega sarnane. Seekordne on tulnud sisemaale omaenda põrgust. Ja Reacher teab, et tema võitmiseks on vaja astuda talle vastu samaväärse halastamatuse ja kavalusega – ning siis temast laskhaaval jagu saada. Raamatu baasil on valminud detsembri lõpus ka Eesti kinodes linastunud Oscari-võitja Christopher McQuarrie film „Jack Reacher“, Tom Cruisega peaosas.

Maggie Griffinile, Jack Reacheri esimesele ja parimale sГµbrale Ameerikas

ГњKS

Reede. Kell viis pärastlõunal. Võib-olla kõige raskem aeg, et märkamatult linna läbida. Või ehk kõige lihtsam. Sest reedeti kell viis ei pööra keegi millelegi tähelepanu. Peale liikluse enda ees.

Püssiga mees sõitis põhja poole. Ei kiiresti ega aeglaselt. Tähelepanu äratamata. Silma paistmata. Ta oli heleda kaubikuga, mis oli ka paremaid päevi näinud. Ta oli rooli taga üksi. Ta kandis heledat vihmamantlit ja niisugust vormitut heledat mütsi, mida kannavad vanad mehed golfiväljakul iga ilmaga. Mütsi ümber oli kaht eri tooni punane pael. Müts oli silmile tõmmatud. Mantel kurguni kinni nööbitud. Ehkki kaubikul olid tumedad aknad ja taevas oli pilves, kandis mees päikeseprille. Ning ehkki talveni oli veel kolm kuud ja ilm polnud külm, kandis ta kindaid.

Seal, kus Esimene tänav hakkas künkast üles minema, roomas liiklus pikkamisi. Siis peatus see kahe sõidurea ühinemiskohas täielikult, sest asfalt oli ehitustöödeks üles kistud. Ehitati üle kogu linna. Autosõit oli juba aasta otsa õudusunenägu. Auklikud tänavad, kruusaveokid, betooniveokid, asfaldilaoturid. Püssiga mees tõstis käe roolilt. Kergitas mantlikäänist. Heitis pilgu käekellale.

Гњksteist minutit.

Ole kannatlik.

Ta võttis jala piduripedaalilt ja roomas pikkamisi edasi. Peatus seejärel taas, kui sõidutee kesklinna ostupiirkonna alguses kitsenes ja kõnniteed laienesid. Vasakul ja paremal olid suured poed, künka tõttu asus igaüks eelmisest natuke kõrgemal. Laiad kõnniteed andsid poodlejatele hulga jalutusruumi. Malmist lipuvardad ja malmist laternapostid olid inimeste ja autode vahel rivis nagu tunnimehed. Inimestel oli rohkem ruumi kui autodel. Liiklus oli väga aeglane. Ta heitis uuesti pilgu käekellale.

Kaheksa minutit.

Ole kannatlik.

Saja jardi pärast kahanes see küllus veidi. Ummik pääses liikuma. Esimene tänav avardus ja muutus jälle pisut armetumaks. Siin olid baarid ja säästupoed. Siis veel ehitustöid seal, kus laiendati parkimismaja. Eespool tõkestas tänavat madal sein. Selle taga oli tuuline jalakäijate väljak ilubasseini ja purskkaevuga. Väljaku vasakul küljel oli vana linnaraamatukogu. Paremal uus kontorihoone. Väljaku taga mustast klaasist tornhoone. Väljaku piirseina ääres pööras Esimene tänav täisnurga all järsult ja kulges läände, räämas tagaustest ning estakaadidest mööda osariigi kiirtee sillale.

Ent kaubikuga mees vähendas enne väljakuesist kurvi kiirust, keeras vasakule ja sisenes parkimismajja. Ta sõitis otsejoones rambist üles. Tõkkepuud polnud, sest igal parkimiskohal oli omaenda parkimisautomaat. Järelikult polnud ka kassiiri, ühtegi tunnistajat, kviitungit ega dokumenteeritud jälge. Kaubikuga mees teadis seda kõike. Ta roolis rampe pidi teisele tasandile ja võttis kursi hoone tagumisse nurka. Jättis kaubiku korraks vahekäiku, mootor töötamas, lib